Ühel päeval, sajandeid tagasi, oli Jeesusel lähedane vestlus Isaga. Inglid olid ootuses. Õhk oli paks teadmatusest. Kõik imestasid, kuidas oli Jumala originaalne plaan viltu läinud pärast patu ilmumist, ja tahtsid teada, mida teeb Jumal, et esialgne plaan lõpule viia.
Jeesus tuli sellelt pikalt ja lähedaselt vestluselt oma Isaga ning teatas, et Ta oli pakkunud ennast surema inimese asemel. Jumal andis kogu taeva, omaenda Poja. Ta poleks saanud anda rohkem.
Siin näeme Jumalat ja Jeesust koos ühe eesmärgi nimel tegutsemas. Nad on koos selles suures lunastusplaanis. Jumala iseloom avaldub parimal viisil Jeesuse läbi ja selles, kuidas Jeesus kohtles patuseid siin maa peal olles.
Ta andis Juuda rahvale armu ikka ja jälle. Nad olid pöördunud Jumala vastu, tappes prohveteid ja visates kividega surnuks mehi, kes neid aidata püüdsid. Lõpuks saatis Jumal oma Poja Jeesuse inimesena, suurima ilminguna Iseendast. “Anna neile veel üks võimalus.” Milline näide Tema armulikkusest!
Kui meie oleksime rippunud ristil, kõrval jõhkrad mehed meid pilkamas, oleks me öelnud: ”Too välja kaksteist leegionit ingleid! Too nad välja! Küll me neile alles näitame!” Kuid Jeesus tõi kuuldavale andestavad sõnad: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”
Isegi pärast risti ei saanud Jumala kannatlikkus otsa. Kui rahvas oli Ta hüljanud, jätkas Ta tööd iga inimesega individuaalselt.
Shekinah, aupaiste, eemaldati templilt, kuid Jeesus saatis oma jüngrid kõigepealt Jeruusalemma – kohta, kus Ta oli lausunud saatuslikud sõnad: “Teie koda jäetakse maha.” Apostlite kõigi misjonireiside ajal, aasta aasta järel, oli arvestatud ka juudi rahvaga.
Kui Stefanost hakati raevunud rahvasumma poolt kividega surnuks viskama, tuli tema peale Püha Vaim ja ta palvetas: ”Anna neile andeks! Ära jäta veel tööd nendega!”
Ära mõtle, et see on lihtsalt lugu inimestest Jeesuse ajal. Rakenda see oma ellu, oma perre, neile, kelle pärast sa palvetad. Tema halastuse ja armastuse kutse kõlab jätkuvalt täna – igale inimesele, igale südamele.