JUMALA ÕIGUS

Juuda maavalitseja Pilaatuse vastu toimus ülestõus. Et taastada kord oma valitsusalal, lubas ta oma sõduritel tungida templisse ja tappa Galilea palverändurid, kes olid Jumalale ohverdamas.

Juudid rääkisid sellest Jeesusele, kuid mitte kahetsuse ja kaastundega, vaid sügava rahuldustundega, “et see ei juhtunud minuga – järelikult olen ma parem kui need, kellega see juhtus”. Jeesus teadis seda ja vastas: “Te arvate, et see juhtus nendega seetõttu, et nad olid suuremad patused kui teie?”. Samas Ta jätkas: “See ei ole nii. Kui teie ei kahetse, hukkute samuti.”

Jeesus ei ignoreeri Jumala õiglust. Tegelikult on väga oluline tunda Jumala õiglust ja õigusemõistmist.

Me teame, et saabumas on armuaja lõpp, mil kehtib vaid õiglus. Piibel kirjeldab möödunud aegu, kui Jumal “ei säästnud”, kuna Tema õiglus ei suutnud enam valitsevat olukorda taluda. Üht sellist korda, mil Jumal enam “ei säästnud”, on kirjeldatud 1 Mo 18. Aabraham, “Jumala sõber”, tingis Temaga Soodoma saatuse pärast. Tal pidi olema Jumalaga sõbralik ja sügav kontakt, et Temaga niiviisi tingida.

Mooses küsis: “Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?” Ta lootis Jumala õiglustundele.

Jumal oli kannatlik mehega, kes püüdis oma Loojale selgeks teha, kuidas oleks õige käituda. Ta vastas: “Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”

Aabraham muutus murelikuks. Mis siis, kui seal ei leidu nii palju inimesi? Ta jätkas tingimist järjest väiksema arvu poole – nelikümmend viis, nelikümmend, kolmkümmend, kakskümmend ja lõpuks vaid kümme. Jumal ütles: “Ma ei hävita kümne pärast.”

Ülejäänud lugu sa juba tead. Jumal nägi, et oli möödunud hetk, millest alates ei saanud lubada kesta ebaõiglusel ja mässul. Tema on õigluse Jumal. Linnas ei leidunud isegi kümmet õiget ja Soodom hävitati. Ainult haletsusväärne käputäis õigeid päästeti.