Apostel Paulus ütleb meile, et Jumala iseloomu on vääriti mõistetud ja valesti tõlgendatud juba maailma algusest. Inimesed teadsid kunagi Temast midagi, kuid nad ei ülistanud Teda kui Jumalat. Tulemus oli, “et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega.” (Rm 1:21-23).
On võimalik, et me oma mõtetes muudame Jumala kellekski, kes Ta tegelikult pole, kuigi me ei pruugi kummardada puid ja kive. Kui me ei mõista Jumala olemust õigesti, teenime vale-jumalat! Me mõistame, et viimane kiir armuvalgusest, viimane armusõnum kogu maailmale on Tema armastava olemuse ilmutus. Kui me ei mõista Jumala tegelikku olemust, ei suuda me Teda ka ülejäänud maailmale näidata. Jeesus tuli maailmale näitama, milline Isa tegelikult on.
Ühel päeval möödusid Jeesus ja tema jüngrid pimedast mehest (Jh 9:1). Jüngrid küsisid: ”Rabi! Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Nende küsimus põhines levinud arusaamal Jumalast ja kurjusest. Inimesed Kristuse päevil uskusid, et haigused ja surm on Jumala meelevaldne karistus valede tegude eest, ükskõik kas siis kannataja enda või tema vanemate poolt. Seetõttu lasus kannatajal ühtlasi ka suure patuse koorem.
Jeesus parandas nende vea, selgitades, et haiguste ja valu põhjustajaks on Saatan. Kuid üks kavalaid Saatana trikke on lükata oma teod Jumala kaela. Nii ongi miljonid inimesed sajandite jooksul süüdistanud Jumalat kannatustes, haigustes ja surmas.
Jh 3:16-17 räägib meile, et Jumal armastas maailma sedavõrd, et saatis oma Poja, mitte „et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks”. See on evangeelium! See on lunastus!
In English