Just selline nägi Ahvenamaa pealinna, 10 000 elanikuga Mariehamni, pisikese adventkoguduse ruum välja 26. oktoobri hingamispäevasel jumalateenistusel! Seal oli tõepoolest järele jäänud vaid üks vaba koht.
Nõnda täis pole väikene kooskäimise ruum mitte väga sagedasti. Kõne pidas sel hingamispäeval Joe Brandt, Ahvenamaa luterliku kiriku emeriitpastor. Oma kõnes käsitles pastor kirjakohta Mt 7:15-19, kus Jeesus räägib valeprohveteist. Teksti sidus ta osavalt kitsa ja laia tee näitega Mäejutlusest ning innustas kõne igas faasis kuulajaid järgima oma elus Jumala Sõna ja selles leiduvat ehedat sõnumit. Pastor Joe Brandt on varemgi Mariehamni adventkoguduses jutlustanud.
Koguduse pastor, 83-aastane Gösta Kungsköld, on adventkoguduste Soome liidus töötanud ca 10 aastat. Kõigepealt Lõuna-Soomes ja seejärel Ahvenamaal, Mariehamnis. Pastor Kungsköld sõidab Mariehamni Rootsist Uppsala linnast, mis on kahetunnise meretee ja sama pika autosõidu kaugusel.
26.10 jumalateenistusel viibis ka Maiehamni nelipühikoguduse endine pastor Bengt Gruner. Samuti oli külalisi Eestist, kuid siiski mitte päris eestlasi. Nimelt, üks USA-st 20 aasta eest Kernu valda kolinud kaheksalapselise pere isa kahe lapsega ning Lihula kandis lambaid kasvatav Saksamaalt pärit perepea oma pojaga.
Mariehamni adventkirik asub linna keskuses, aadressil Ålandsvägen 30. Jumalateenistus toimub hingamispäeviti algusega kell 14, mil on aeg jutluseks. Seejärel uuritakse õppetükiteemasid. Kuna saarestikus on tuhandeid saari, millest paljud ka asustatud ja lausa eraldi valdadena toimivad, on paljude jaoks kirikusse jõudmine pika meretee ja autosõidu kaugusel. Kõige kaugemal asuvalt Kökari saarelt jõuab Ahvenamaa adventkirikusse veidi rohkem kui kolme tunniga.
Ahvenamaa on keeruline misjonimaastik ja vajab seega rohkelt eestpalveid. Siin on hea elu. Võiks öelda, et siin on "maapealne paradiis" looduse, võimaluste ning inimeste majandusliku hakkamasaamise mõttes. Siiski, ei ole see kant ka halvast puutumata. On neid, kes noores eas narkoüledoosi tõttu elu jätnud või varguste osaliseks langenud. Viimaste aastakümnete suureks kurbuseks on ka vähki haigestumiste mõistmatu vohavus.
Enim on aegade jooksul selle saareriigi rahva seas laastustööd teinud aga meri. Sinna on jäänud nii noorte kui vanade, meeste kui naiste elutee pidama. Samuti on siinsetes vetes hukkunud rohkelt neid, kes tulnud kaugematest maadest. Ka eestlased on siinseil saaril hästi teada. 1944. aasta sügisel, mil toimus suurem põgenemine sõjakeerise eest, võtsid paljud pered siin vastu Eestist saabunud paadipõgenikke. Neid varustati kütuse, toidu ja muu vajalikuga. Kui paadid olid nõnda kehvad, et edasi nendega sõita ei olnudki võimalik, ulatasid siinsed pered abikäe ning transportisid meie kaasmaalased oma paatidega edasi Rootsi. Lugusid, mida siinne rahvas mäletab seoses Eesti põgenike vastuvõtmisega, on rohkelt.
Sylvia Sundström, kelle perekond samuti paadipõgenikke Eestist armastusega vastu võttis, on innukas. Järgmisel aastal täitub sellest sündmusest 70 aastat ja ta loodab koostada kogumiku, mille kaante vahele need lood koguda. Ta räägib sellestki, kuis paadid, mis Eestist tema koduküla sadamasse maabusid, olid rahvast pungil. Abikaasa Bertil imestab vanu fotosid kaedes, kuidas need paadid küll uppi ei läinud.
Mariehamni adventkiriku suurimaks väljakutseks on jõudmine noorteni. Linnas ja saareriigis üldse on lisaks nimetatud luterlikule, nelipühi ja adventkirikule ka vabakogudus. Koostööd tehakse mitmes vallas - tööpõld on keerukas ja esitab suuri väljakutseid!
In English