Tänavuse seenioride laagri teema lähtus põlvkondadevahelistest suhetest ja küllatki palju tähelepanu said ka suhted laiemas plaanis. Laagri eestvedaja oli liidu isikliku töö juht pastor Hele Kulp.
Laager algas esmaspäeval, 29. juunil ja lõppes kolmapäeval, 1. juulil – nende päevade sisse mahtus eriilmelisi tegemisi ja teemasid. Hommikupalvusi pidas Tiina Toome – koos loeti tänavust hommikvalveraamatut „Mis siis, kui?“ ja arutati selle päeva tegelase ja sündmuste üle. Hele sõnul tekkis hommikuti väga huvitavaid ja elavaid arutelusid.
Kahel päeval oli laagris ka palvus-jumalateenistus. Virve Toom rääkis Joosepi ja tema vendade ning isa näite varal põlvkondadevahelistest suhetest ning Aleksandr Tsugai sellest, kuidas vanem põlvkond erinevates piiblilugudes on toetanud nooremat põlvkonda või siis hoopis ei ole toetanud. Näiteks rääkis ta pimedast mehest, kelle Jeesus terveks tegi ja kelle vanemad ei julgenud tema eest seista, vaid ütlesid arupärijatele, et küsige tema enda käest, kuidas ta terveks sai. Teise loona kasutas Aleksandr kuningas Rehabeami, kes ei võtnud kuulda oma isa nõuandjate nõu, ja kolmas näide oli Gideoni isast: kui Gideon tegi seda, mis Jumal käskis, aga öösel salaja ning kui teda taheti tappa, siis võttis isa tule enda peale.
Laagrilistel oli võimalus küsimuste-vastuste formaadis vestluses Aleksandriga rääkida koguduste liidu töödest-tegemistest. „Mõnikord vanemaealised tunnevad, et nad on sellest, mis liidus toimub, kõrvale jäänud,“ selgitas Hele. „Meil on noor esimees ja selle osa mõte oli, et ta räägiks, kuhu meie liidus mõtted liiguvad ja mis toimub. Suureks teemaks kujunes misjonikultuur ja inimeste väljaõpe, kuid kõik teemad olid siiski misjoniga seotud,“ lisas ta.
Teise päeva pärastlõunal oli kavas Olavi Lauri kontsert-loeng, mille teemaks oli hooldekodud. „Olavi jagas oma kogemusi seoses tööga hooldekodus ja laulis neid laule, mida ta seal laulab. Need ei ole klassikalised vaimulikud laulud, vaid need on vaimulikud selles mõttes, et kajastavad suhteid kaasinimestega, paljud on ka raadiost tuttavad, ilusad laulud,“ rääkis Hele.
Aga lisaks kontserdi kuulamisele sai ka igaüks oma loominguga panustada. Laagris oli avatud mikrofon, kui igaüks sai jagada, mida soovib. „Oli väga vahvaid esitusi,“ sedastas Hele. Avatud mikrofoni osa juhtis Guido Daniel, kes kasutas ära ka tehisaru võimalusi, et viisistada ja muuta lauluks laagriliste luuletekste. „Seenioride laager oli selles suhtes väga eesrindlik,“ tõdes Hele. Lisaks luuletustele-lauludele jagati väga ilusaid kogemusi, aga ka raskemaid ja sügavuti minevaid kogemusi, mis olid seotud palvevastuste ja vaimuliku julgustusega.
Laagris oli kaks lõkkeõhtut. Esimesel õhtul mängiti vana aja mänge. „Tuletasime meelde lapsepõlvemänge ja mängisime neid. Rääkisime sellest, mis meie lapsepõlves oli ja kes vanematest on meile mõju avaldanud,“ ütles Hele ja rääkis oma ema kogemusest, mis talle eriti hinge läks. „Kui ema tuli 10-aastasena Eestisse, siis sai neile elukohaks üks saun, kus oli just surnud üks inimene, kes oli seal enne elanud. See inimene oli adventist ja temast oli jäänud sinna palju adventraaamatuid. See 10-aastane laps hakkas neid lugema ja ta kasvas adventistiks, kuid see vanainimene ei saanud kunagi teada, et tema raamatutel oli selline mõju.“
Teisel lõkkeõhtul oli sideme loomine tänapäeva noortega, lõkkeõhtu külaline oli Martin Suits, kellele sai esitada küsimusi tänapäeva noorte eluolu kohta, nende igatsuste ja selle kohta, mis neid vaimulikult tõmbab, mis neid üldse tõmbab, mis on neile tähtis. „Laagrilised elasid noortele väga kaasa; tunnistati, et on olnud haiget saamisi ja haiget tegemisi, aga ka, et noortele kaasaelamine on väga oluline,“ rääkis Hele. „Viimane küsimus Martinile oli, kas tänapäeval on kerge olla noor. Martin ütles, et ei ole kerge. Sealt tekkis küsimus, mis siis tekitab kõige rohkem raskusi ja enne kui Martin vastuseni jõudis, ütles üks 88aastane selle sõna: vabadus. Martin noogutas ja ütles, et väga õige,“ ütles Hele ja lisas, et inimesed on nagu inimesed ikka ja ka ühel lainel ning mõistavad, et valikute paljusus on kindlasti noorte üks suurimaid raskusi.
Viimase tegevusena sai igaüks meisterdada järjehoidja või kaardi, millega sai üksteist laagriaja eest tänada. „Igaüks tegi oma tunnetuse järgi, nagu soovis, kas iseendale või kingituseks kaaslasele. Mina tegin laagri meeskonnale tänulehed. Lisaks nimetatutele olid meeskonnas Olev Toom, kes oli abiks lõkke juures ja sauna kütmisel, ja Sigrid Kalpus oli kokk,“ ütles Hele.
See oli Helele esimene kord seenioride laagrit korraldada. „Kui liidu töötajate seas oli küsimus, kes tahaks seda laagrit teha, siis ma natuke aega hoidsin suu kinni, aga südames oli kutse, et tahaksin teha,“ ütles Hele, kes tõdes, et korraldamisega oli üksjagu tööd, aga laager oli pingutust väärt. „Seda laagrit on ikka vaja. Pärast laagrit ka helistati ja öeldi, et laager oli väga hästi läbi mõeldud, sellised tänusõnad teevad heameelt küll.“
Järgmisel aastal tuleb juba 20. seenioride laager.
In English