Loojang mängib oma imeliste värvidega. Jumal maalib Eestimaa taevast. Ta võtab mõõtmatult suurest tuubist rohkelt halli ja sinist, sulatades need värvid kobrutavateks pilvedeks idataevas. Lõuna pool võimutsevad suured roosad padjandid. Läänetaevas aga lausa põleb päikese viimastes kiirtes.
Sõidame kodu poole. Seljataha on jäänud üks suvine päev, mis jääb kauaks meelde.
Ida-Virumaa. Paljudele eestlastele on see seotud tuhamägede, põlevkivikaevanduse, Venemaa piiri läheduse ja tükiga Eestist, mis justkui traageldatud muu Maarjamaa külge, moodustamata sellega ühtesulavat tervikut. Oo, kui eelarvamuste küüsis on vahel eestlane!
Mina veetsin lapsena palju aega Ida-Virumaal, kuna mu vanaema Helmi-Mummi elas Narvas. Mäletan rongisõite kodulinnast Rakverest Narva. Reisironge sõitis nõukaajal palju. Rongi sisenedes istusin igal võimalusel paremale poole akna alla, sest ma pidin kindlasti saama segamatult jälgida Ida-Virumaa suurtel tuhamägedel toimuvat – eriti hetke, kui suur must kopp valas tuhamäe tipus oma laadungi välja. Kopad tulid piki funikulööri teatud intervalli järel. Lapse jaoks oli ääretult põnev näha just koppade kummulikeeramise hetki.
Mu lapsepõlv oli seotud merega. Rakverest sõitsime suvel Võsu, Käsmu või Kunda mereranda. Narvas sai vanaemaga käidud Narva-Jõesuus.
Lapsepõlvenostalgia tabas mind taas, kui 8. augusti hommikul viis tee jälle Ida-Virumaale. Seekord mitte Narva, vaid Toilasse – adventkoguduse 2022. aasta seenioride laagrisse. Olin laagri majutuskohast, Virulase puhkemajast küll kuulnud, kuid ise seda mitte külastanud. Majutuskoht asub suure võimsa spaakompleksi Toila Termid vahetus läheduses, mere ääres, Eesti põhjaranniku ühel kõrgel kaldal.
Valge kahekorruseline hoone tervitas mind kuidagi koduselt ja mitte sugugi ametlikult. Fuajees oli seina ääres palju jalanõusid reas – eestlane ei käi ju kodus saabastes!
Köögi avatud uksest tuli hommikusöögi lõhnu. Seintel tukkusid väikesed õlimaalid. Miks „tukkusid“? Sest hommik oli veel kõigi jaoks augustikuiselt pisut uimane, jahe, tugevalt kastemärg ja alles päikesekiirte paitust ootav. Seda aistingut jagus isegi siseruumidesse.
Fuajeest viis lai trepp ülakorrusele. Köögist paremale jäi ruumikas kaminasaal, mille keskel pikk laud heledate toolidega.
Puhkajate, külaliste ja laagrirahva toad asusid mööda maja laiali kolmel eri tasandil. See jättis majast mitte hotelli, vaid ruumika kodu mulje. Esimesel korrusel oli kaks tuba, mis sobisid liikumispuudega inimestele. Teisel korrusel oli hulk erineva suurusega tube nii peresid kui ka üksikinimesi arvesse võttes. Üks valge mööbliga tuba asus kahe korruse vahel.
Peaaegu kõikidest tubadest avanes vaade merele – minu jaoks miljonivaade, sest merele on omane pidev muutumine. Lummav pilt, mis silmale avaneb, pole kunagi üks-ühele sarnane. Uskumatult ilus on mere ja taeva koostöö! Igal kellaajal mängivad päike ja valgus merega erineva nurga alt. Iga ilmastik lisab oma värve. Ka selle pildi tekstuur vaheldub – peegelsiledast läikivast pinnast kuni kobrutava lainetevahuni.
Niisiis seenioride laager Ida-Virumaal Toilas Virulase puhkemajas.
Tore oli kohata vanu tuttavaid ja sõpru, keda polnud kaua näinud. Tore oli tutvuda päris uute inimestega.
Üritusi ja tegevust pakkusid mitmesugused valdkonnad. Hommikuse jumalateenistuse jutlus koputas kõigile südamele, et ainuke varandus, mille saame Jumala riiki sisenedes kaasa võtta, on Kristuse-sarnane iseloom. Mida vanemaks saame, seda vähem jääb aega ettevalmistusteks, kui ootame kohtumist oma Päästjaga. Jumal on meid igaühte kasvatanud, kastnud ja vaimulikult toitnud. Ta eeldab, et kanname siis ka head vilja.
Vabal ajal enne lõunasööki sirvisime vanu albumeid, mille olid kaasa toonud pärnakad. Tore oli visuaalselt kohtuda jälle nende armsate inimestega, kes meie hulgast juba lahkunud. Aeg pühkinud jalgade jäljed…
Enne lõunat jalutasime suure Toila Termide juurde. Ehkki lähiümbruses oli avastada nii mõndagi, vaatasime kella ja kiirustasime puhkemajja tagasi lõunat sööma.
Ehtne vene (või ukraina?) borš, värske aedviljasalat, erinevad teraviljatooted, makaronid porgandihautisega, jook kuivatatud puuviljadest. Kõik oli väga lihtne, aga väga maitsev. Ja siis tuli üllatus!
Lauale toodi suur kohupiimatort beseerooside, martsipanist kujukeste ja suure punase südamega, millel vahukoorest kiri GALINA – VALDEK 60.
Galina ja Valdek Lõhmus tähistasid seenioride laagris oma abielu suurt tähtpäeva – briljantpulma. Kirjutasime nimed ühisele õnnitluskaardile ja siis tehti abielupaariga päris põhjalik intervjuu.
Keskpäevaks pühkis tuule luud taevalaotusest pilvi hõredamaks ja päike sai võimu enda kätte. Kibelesin väga mere äärde. Kuulsin üle rannajärsaku puude latvade jälle mere kutsuvat kohinat. Me polnud temaga nii kaua kohtunud. Kust aga pääseda alla mere äärde?
Hämarusse jääv rada viis maja juurest kusagile sügavusse. Vist ikka merekalda poole? Kuid peagi jäid talla alla märjad libedad kivid ja viimasest hoovihmast uhutud mudane rada. Libastusin paar korda, aga ei kukkunud. See oli märk sellest, et ohtlik retk tuleb pooleli jätta. Kahju oli, aga tuli tagasi üles minna. Kuid ma ei matnud maha lootust mere äärde pääseda.
Pärast põgusat jalutuskäiku ruttasime päevasele kontserdile. Neli viljandlast olid kaasa toonud muusikalise kingituse, mis ei jätnud ainsatki kuulajat ükskõikseks. Keegi, kes kontserdile pisut hilines, arvas, et inglid laulavad… Olin temaga päris nõus! Väga hästi valitud repertuaar, suurepäraselt kokku sobivad hääletämbrid, hingestatud esinemine ja muusikapalade vahele valitud sügavasisulised vaimulikud tekstid – kõik kõnetas. Nägin enda ees musitseerimas üksnes inimesi, aga kõrv ütles, et nendega laulsid kaasa ka taeva inglid.
Kui kontsert lõppes, jutustasid ansambli liikmed oma kogemustest seoses musitseerimisega. Neid kuulates ja vaadates sai mulle selgeks kaks asja: kõiki ettevõtmisi siin elus tuleb alustada tõsise palvega ja lihtsas alandlikus pühendumises Jumala tööle on suurem õnnistus kui oma tarkusest ja andekusest pakutud palades!
Pärast kontserti läksime jälle otsingutele. Leidsimegi üles trepi, mis viis mere äärde. 167 trepiastet alla ja üles ühele pensionärist seeniorile – on seda vähe, palju või parasjagu? Minule oli parasjagu. Ma ei hingeldanudki.
Rannas istus ühel puuroikal kaks inimest. Suplejaid ja päevitajaid polnud. Selgus, et siin polegi ette nähtud vette minna ega muud mõnusat ette võtta. Puhkajatele mõeldud supelrannad jäid kahele poole ja mitte vähem kui kilomeetri kaugusele.
Kätlesin oma kalli vana sõbra Merega. Pistsin pihu oma lapsepõlve mere soolakasse märga pihku. Tema käepigistus oli üllatavalt soe. Sain sõnadetagi aru, et ta mäletas veel mind.
Kiviklibune kallas. Miljonid ja miljonid kivid, kõik merevees lamedaks lihvitud. Mõtlesin, et nii silub aeg ja elu ka inimest – mida kauem silub, seda rohkem teravad nukid kaovad. Kas kaovad? Kellelt kaovad, kellelt mitte. Aga siinkohal on tark tegu mõõta pika hindava pilguga ainult iseennast.
Mis lihvis kivid nii ilusaks siledaks? See oli soolane merevesi, mis kivid kõigepealt puhtaks pesi! Aga lihvimine? Need olid teised kivid. Nii ei pääse ka inimene teistest inimestest enda kõrval ja ümber. Me lihvime väga tugevalt üksteise iseloomu. Kuid see protsess pole mitte Jumala poolt välja mõeldud meie kiusamiseks, vaid hoopis kasvatamiseks. Ja millest rääkis hommikune jutlus? Iseloomu küpsemisest.
Jumal on saatnud meie ellu inimesed, kes aitavad meil saada Kristuse sarnaseks: armastavaks, rõõmsaks, rahulikuks, pikameelseks, lahkeks, heatahtlikuks, ustavaks, tasaseks ja kasinaks ehk mõõdukaks. (Gl 5:22, 23) Need on inimesed, kes meie iseloomu teravaid nukke lihvivad, ehkki see on vahel päris ebameeldiv ja valus. Kas ka kividel on lainetevahus külg külje kõrval klobisedes ebameeldiv ja valus, ma ei tea. Kuid rannas jalutades näen ma väga huvitavaid ja ilusaid kive, mis kokku moodustavad imelise kollektsiooni. Mõnikord haaran kätte eriliselt läikiva ja värvilise kivi, mida imetleda. Siis püüan ma tõesti unustada, et kunagi oli see ilus kivike kild haisvast õllepudelist, mille joodik kaldakividele puruks viskas.
Jumala silmis ei määra kellegi saatust see, kes ta kunagi oli või kust tuli, vaid see, kuidas ta oma elu jooksul on lubanud ennast muuta.
Kell näitas, et programmi järgmine osa on algamas. Kiirustasime puhkemajja tagasi.
Nüüd oli minu kord. Tutvustasin kuulajatele oma luulekogu „Niitmata rohus peidus“. Mida võib leida niitmata rohust? Mida iganes. Nii lugesin ka mina ette luuletusi mitmest elu valdkonnast ja pikkisin nende vahele kommentaare. Oli naljakaid lastele mõeldud lugusid, niisama sõnademängu, tõsist endasse vaatamist, arutlemist hingamispäeva rahu üle, kohtumisi kallite inimestega ja Jumala usaldamist – kõike, mida võib sisaldada üks aastatega sahtlisse kogunenud luuletuste kogumik. Jätsin lõpuks kõlama refrääni sõnad oma venna Kalmus Reinuga koostööst sündinud koorilaulust „Ajavool viib sind endaga kaasa“:
„Ära seisma jää poolel teel!
Jeesus palub ja ootab sind veel.“
Jumal ootab väga, et jääksime ustavaks truudusevandele, mille oleme ristimispäeval Talle andnud. Paraku on ootamatuid ristteid ja valikuid elus kahetsusväärselt palju.
KURI meil kõikjale järele lendab,
julmalt või salaja patuga ründab,
otsides jultunult iga pragu,
lahtist servakest, nõrgemat vagu,
kust meie ellu ja hinge pugeda
ning lõpuks süüdistuskõnet lugeda.
HEA tuleb viisakalt, tasa ja targu,
õpetab tormakaid, julgustab argu.
Iialgi teisest ei trügi ta ette,
ei kisu varrukast, et saada kätte
see, kellel juhiks on isekas meel,
suur oma tarkus või lipitsev keel.
KURJA JA HEA VAHEL KAALUKEEL KÕIGUB,
midagi torgib ja miski ei lõimu…
Ingel kord taevas teeb aruande,
kummale andnud me truudusevande.
Päev hakkas õhtusse veerema. Nii palju oli veel mõelda, öelda, koos teha. Paraku pidin seekord leppima seenioride laagris ainult ühe päevaga. Kuid seegi oli rõõmu ja toredaid kogemusi pakkuv täispäev.
Õhtusöögiks pakuti meile kartuliputru sojakotlettide ja väga maitsva pähklikastmega.
Õhtune programm nägi ette veel nii mõndagi huvitavat ja ajakohast. Siiski pidi meie autotäis laagrilisi võtma suuna kodu poole, sest Ida-Virumaalt Võrumaale on teatavasti pikk tee. Aitäh Taevaisale õnnistusrikka päeva ja kõige eest, mis laagris südame soojaks tegi!
In English