Viljandis toimus inspiratsiooninädal

Avaldatud 18.1.2010, autor Irene Vari

Mis võiks olla parem kui alustada uut aastat millegi inspireerivaga? Just nii sai hoo sisse alanud 2010. aasta ühes Kesk-Eesti adventkoguduses.

6.-11. jaanuarini toimus Viljandis Inspiratsiooninädal, mille viisid läbi külalised Norrast, evangelistidest abielupaar Silvia ja Daniel Pel.

Ürituse avakoosolek langes kokku kolmekuningapäeva oikumeenilise jumalateenistusega Viljandi Jaani kirikus, kus lauldi vanu häid jõululaule ja pastor Mart Vari oma jutluses tõmbas paralleele Kristuse esimese ja teise tuleku vahel.

Järgnevatel õhtutel toimusid teenistused Viljandi Adventkirikus. Oli rõõm näha kuulajaid pea igast Eestimaa nurgast: Põltsamaalt, Valgast, Tartust, Elvast, Tallinnast, Rakverest. Külastajate hulgas kohtas inimesi ka teistest konfessioonidest.

Iga teenistus algas muusikapalaga ja seegi oli kingituseks erinevate adventkoguduste muusikutelt.
Silvia Pel rääkis oma loengutes tervisest, mis hõlmab mitte üksnes inimese füüsist, vaid ka vaimu ja hinge. „Terves kehas terve vaim“, ütleb vanasõnagi. Linnulennul võeti läbi – taustaks ohtralt slaide – tervishoiu algtõed. Siinkohal toetuti nii meditsiinilistele uuringutele kui ka Jumala nõuannetele, mis edasi antud E.G.White’i tervishoiualastes teostes „Suure Arsti jälgedes“ ja „Nõuandeid toitumise kohta“. Väga huvitav ja mõtlemapanev oli loeng inimese peaaju otsmikusagarast, millel on ülioluline osa meie mõttemaailmas. Pole sugugi vähetähtis, mida kuulame, vaatame ja millega oma otsustusvõimet(ust) toidame. Jumal lävib meiega mõistuse kaudu ja see kanal peaks olema puhas ja avatud Pühale Vaimule. Just siit algab meie elu mäkke või allamäge viiv teerada.

Daniel Peli loengud sarnanesid aareteotsimisele. On vana tõde, et kuld ei vedele niisama maas. Selle leidmiseks on vaja pingutust ja tõsist tööd. Koos lektoriga kaevusime sügavale Piiblisse. Kohe esimeses loengus ütles ta midagi väga huvitavat: Ühe pastori suurim rõõm kõne ajal pidi olema see, kui ta kuuleb saalist Piibli lehtede krabinat ja aeg-ajalt spontaanselt öeldud sõna „aamen“. Esimesel õhtul polnud kuigi paljudel kaasas Piiblit. Viimasel päeval aga lehitses oma Piiblit juba enamik kuulajaskonnast. Kõigile jäi südamesse ja hinge isiklikult esitatud küsimus:
„Kas Sinul on kirikusse tulles alati Piibel kaasas?“

Loe pikemalt veebruari Meie Ajast

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat