Põltsamaa kogudusel on olnud läbi aastate üks väga tore traditsioon. Nimelt on igal aastal umbes jõulude aegu kogunetud kokku, kas kellegi kodus või mõnikord ka kiriku juures, et ühel või teisel viisil tõmmata joon alla möödunud aastale. Need üritused, mida omavahel oleme alati kutsunud “omavahelisteks”, on olnud tugevad koguduse liitjad ja meeldivate mälestuste esiletoojad.
Sel aastal kogunesime Vello ja Eha Põldaru kodus. Kuna meie kogudus pole just eriti suur, siis oligi tunne, nagu oleks üks perekond jõulude ajal taas kokku saanud. Taaskohtumise tunnet süvendas muidugi seegi, et mitmed meist veetsid eelmised jõulud kusagil eemal. Nii mina, Kalle kui Deivy olime eelmisel aastal välismaal (ja mina vähemalt ei jõudnud jõuludekski koju), lisaks oli kohal ka Põltsamaa kogudusele hästi tuttav Andu Põldaru pere, keda ka ammuilma enam näha pole olnud.
Õhtu jooksul said vabas ja igati mõnusas õhkkonnas enda ja koguduste tegemistele tagasi vaadata päris mitmed inimesed. Omavahel arutati juba olnut ja tulevikuplaane… Lisaks üldisele melule olid aga õhtul ka mõned põhilised pidepunktid. Sõna said 2 pastorit - meie oma Kaido, kes vaatas tagasi oma Põltsamaal veedetud ajale; ja Valga koguduse pastor Aldar, kes ka meiega liitunud oli ja rääkis sellest, mida ta USAs teinud oli.
Õhtu keskseks sündmuseks oli aga tänukirjade jagamine. Tehtud töö eest said tunnustatud kõik koguduse liikmed ja ehkki tekst neil tänukirjadel oli sama, siis personaalse tähelepanu ja tunnustuse sai kogudusevanem Jussilt ja Helelt iga tänukirja laureaat. Iga koguduseliige sai kinnitatud, et ta on väga vajalik koguduse tegemistes ja igaljuhul kallis Jumalale.
Nagu ka pastor Kaido oma sõnavõtus ütles, on igal vanusegrupil vaja ka eraldi aega omavahel suhtlemiseks ja olemiseks lisaks sellele, et me kõik koos oleme. Ja täpselt nii oligi, lisaks koos veedetud ajale elutoas, koondus noorus aeg-ajalt ka kõrvaltoas, kus toimunu üksikasjad võivad huvilised välja uurida vahetult asjaosaliste kaudu… Mulle igaljuhul meeldis . :)
Õhtu võttis aga kokku ühine palve, kust ei jäänud mitte keegi kõrvale. Õieti ei oskagi öelda, kas see just päris palve oli, aga igaljuhul saadeti ringi küünal, mida käes hoides ütles igaüks midagi, mis just temal oli südames: kas tänu möödunud aasta eest või mingi ootuse-lootuse uueks aastaks või tõi esile midagi head ja ülesehitavat. Ja lõpuks me palvetasime. Seda kuulates võisime kõik näha, et Jumal on tõesti Põltsamaa kogudust ja selle liikmeid õnnistanud ning oli tunda usku ja lootust, et asjad võivad uuel aastal veelgi paremaks minna!
In English