Hingamispäeval, 18. mail tähistas Tartu adventkogudus 115. aastapäeva. Koguduse pastori Hele Kulbi sõnul koosnes aastapäev koguni kolmest päevast: reedel oli kohvikutepäev ja pühapäeval koguduse väljasõit Elistvere loomaparki. Aastapäeva motosalm oli võetud Jeremija raamatust: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” (31:3)
Lastekohviku kohta loe siit.
Aastapäeva peakorraldaja, koguduse vanem Jüri Vahtramäe vastas küsimusele, millest aastapäeva korraldamisel lähtuti, mõttega sellest, et esmalt võib tekkida küsimus, kas kogudus peab aastapäeva, ja lisas, et ühiselt arutades jõuti arusaamisele, et aastapäeva ikka peetakse. Miks me aastapäevi peame? küsis Jüri ja vastas: „Eks ta selleks ikka ole, et enda jaoks ära märkida üks märk, mis on kätte jõudnud – seda on oluline kogudusel teadvustada. Püüdsime mõelda ka selle peale, et meie aastapäev võiks kõlada kogukonnas laiemalt.” Nii seatigi eesmärgiks kutsuda aastapäevale nimeliste kutsetega kogudusest eemale jäänud koguduseliikmeid ja info oli ka Karlova linnaosa päevade kavas, kuna aastapäev sattus linnaosa päevadega ühele ajale. „Olen väga tänulik Ootuse koori rahvale, et nad tulid mõttega kaasa ja meile kontserdi korraldasid,” ütles Jüri aastapäevakontserdile tagasi vaadates.
Hingamispäevase piiblitunni juhataja Anne Vahtramäe koostas õppetüki põhjal neli küsimust, mille jagas gruppidele ning üheskoos arutleti vastuste üle, mille grupid andsid. Gruppide mõtted said paberilehtedel riputatud ka seinale.
Hommikusel jumalateenistusel jutlustas Andres Ploompuu. „Andrese sõnum läks väga-väga südamesse,” ütle Hele. „Ta rääkis Jumala igavesest armastusest oma rahva vastu, nii nagu aastapäeva motosalm oli. Kui lugeda Jeremija raamatut tervikuna, siis paistab see armastus olevat kord armastus ja siis vihkamine: Jumal tahaks nad eemale paisata ja siis joosta ette neid kinni püüdma ja üles korjama. Jumala imeline armastus kannatab ka seda, kui seda armastust vastu ei võeta. Andres esitas küsimuse: kas see, kui seda armastust üldse ei oleks, oleks parem? See pani iseenda elu peale mõtlema.”
Pärastlõunal oli kirikusse kutsutud misjonimeelne nukuteater Talleke, kes esitas lastele Noa laeva loo, alustades tegelikult juba loomisest. Hele kirjeldas, et lapsed elasid kaasa ja pidid ka koos oma vanematega kaasa tegema, näiteks vihma ja laineid ja tuult. „See oli kaasav etendus. Huvitav oli vaadata, kuidas lapsed kaasa elasid. Etendus lõppes vikerkaarega, sõnumiga sellest, et Jumal hoiab ja armastab,” lisas Hele.
Õhtupoolikul oli kavas kontsert-jumalateenistus, mille muusikat Hele kui ääretult heatasemelist kirjeldas. „Rõõm oli sellest, et kuulajaid oli, saal oli rahvast täis. Lisaks meie koguduse liikmetele ja adventistidele mujalt Eestist oli kristlasi Tartust ja ka koguduseliikmete tuttavaid.” Jumalateenistuse kõne pidas Rein Kalmus, kes mõtiskles selle üle, kuidas arendada suhet Jumalaga. „Jumal armastab mind küll, aga kuidas saan mina suhet Jumalaga arendada ja hoida? See sõnum oli minu meelest kõigile nendele, kes ei ole usuga nii tuttavad. Reinu kõne oli vahetu ja siiras, inimesed kuulasid hoolega,” rääkis Hele.
Tartu kogudusest rääkides kasutas Hele sõna otsiv. „Meil on teatud oskused ja meil on võimalused, aga kui me vaatasime ka viimases nõukogus enda sisse sügavamalt, siis tunnetasime seda, et me tahaksime sisemist äratust, vaimulikkuse tõusu,” ütles Hele. „Me soovime, et inimesed saaksid lahti tarbijamentaliteedist ja pealtvaatamisest, et oleks pühendumine; ja nüüd on meil küsimus: kuidas? Me ei ole vastuseni veel jõudnud. See on see kogudus, mida ma praegu näen: heade võimetega ja tubli, ometi natuke harali,” lisas ta.
Ka Jüri kirjeldas oma kodukogudust kui tegusat ja uuendusmeelset. „Tartu kogudus ei ole stagneerunud vanadesse mallidesse, oleme küllaltki valmis ajaga koos muutuma. Me püüame koosolekute formaati hoida värskena, meil on palju lapsi, meil on tubli tegutsemine rajaleidjatega.” Mõeldes ka kõigile töödele ja tegemata asjadele, sõnas Jüri, et on teadmine ka tegemata asjadest, teisalt ei ole inimesi, kelle vahel see nimekiri ära jagada. Nentides, et tegijad, kes teevad, rohkem teha ei jõua, tõdes Jüri, et on ka mõtteviisi, et tehtagu. „Olen väga tänulik neile, kes teevad, ja neile, kes ka selle aastapäeva läbiviimisel oma ühtlaselt iganädalasele kohustusele lisasid veel ühe koorma.”
In English