Kartulikrõpsud ja hingamispäevakool

Avaldatud 11.3.2014, allikas Meie Aeg

Viktoriiniküsimus: mis on ühist kartulikrõpsudel ja hingamispäevakoolil?

Vastus: Mõlemad said alguse 1853. aastal.

Esimesed kartulikrõpsud tehti Saratoga Springsis New Yorgis. Täpselt samal aastal ja paar miili samast kohast, Rochesteris New Yorgis rajati esimene hingamispäevakooli grupp.

1853. aastal, vaid paar aastat pärast seda, kui Washingtonis pandi alus esimesele hingamispäeva pidavate adventistide grupile, organiseeris James White esimese regulaarse hingamispäevakooli. 1852. aastal oli koguduse liikmeskond New Yorgis hinnanguliselt 1000 inimest. White oli kirjutanud 19 õppetükiga seeria, mis ilmus uues ajakirjas Youth’s Instructor.

„Esimesed neli õppetükki ilmusid ajakirja augustinumbris 1952, paar kuud pärast seda, kui Review and Heraldi kirjastus oli soetanud esimese trükimasina.“1 James White avaldas esimesed õppetükid küsimuse-vastuse vormis, ta kirjutas need oma New Englandi reiside ajal koos Ellen White’i ja nende kolme-aastase poja Edsoniga. Ellen White kirjeldab raamatus „Life Sketches“2, kuidas abikaasa pani lõunapauside ajal oma mõtteid kirja. „Ta istus lõunal maha ja kui hobused sõid, kasutas James söögikarpi kirjutusalusena ning kirjutas materjale Review and Heraldi ning Youth’s Instructori tarvis.“3

Väljaspool seisjate ühendaja

Hingamispäevakooli eesmärk on samaks jäänud nagu selle rajamise alguses: jüngerluse arendamine, kogukondlik misjonitöö, piibliuurimine ja välismisjon. Nende elementide tasakaal iseloomustab üle maailma hingamispäevakooli gruppe, mis on elusad ja tegutsevad.

Kohalikud koguduseliikmed kasvavad üksteisega kokku just väikegruppides, nad aitavad üksteisel vaimulikult, aga ka individuaalselt kasvada, hoiavad ja toetavad üksteise kristlikke suhteid. Osadussöömaajad, piknikud, koosistumised ja teised ettevõtmised annavad võimaluse arendada oma suhet Jeesusega ja üksteisega. Jumala perekonnas ei ole väljaspool seisjaid.

Dünaamiline hingamispäevakool pakub võimalust vaimulikuks kasvuks läbi kogukondliku misjonitöö: piiblikoolid, haiglate ja hooldekodude külastamine, ansamblid ja loominguline lähenemine oma kogukonnale. Isiklik teenimine on alati olnud hingamispäevakooli elavdaja ning liikmed otsivad uusi võimalusi, kuidas esindada oma kogukonnast Jumalat. Hingamispäevakool vaatab välja!

Süda ja hing

Hingamispäevakooli süda ja hing on piibliõpe. Kui liikmed suhestuvad Piibliga ja suhtlevad üksteisega, on nad avatud Piibli igapäevaelu väärtustele, mis omakord tõmbab nad lähemasse suhtesse Jeesusega ja maailmaga nende ümber. Kuhu mujale saaksid nad minna oma küsimustega, mis tekivad kas või õhtuseid uudiseid vaadates?

Hingamispäevakooli ajaloos on keskendumine välismisjonile viinud loominguliste ja põnevate projektideni, mis on mõjutanud maailma erinevaid kohti. Kolmeteistkümnenda hingamispäeva annetus, iganädalased misjonijutud on tõmmanud tähelepanu kohtadele, mis vajavad abi. 1890. aastal olid hingamispäevakooli annetused ainuke sissetulek Pitcairni ehitamisel. Pitcairn oli alus, mida kasutati 10 aastat misjonäride transportimiseks, meditsiinitarvikute ja kirjanduse levitamiseks Vaikse ookeani äärsetesse maadesse. Hingamispäevakooli valdkonda kuuluvad põhi ja lõuna, ida ja lääs. Neile neljale kohale on hingamispäevakool keskendunud oma alguspäevadest aastal 1853 ja seepärast on hingamispäevakooli liikmeskond kasvanud käputäiest New Yorgi usklikest enam kui 18 ja poole miljoni inimeseni üle maailma.

Peakonverentsi eelmine president Jan Paulsen ütles kord, et hingamispäevakool on nagu hommikueine. See on pakkunud meile vaimulikku hoolitsust, mida on vaja uue nädala raskuste võitmiseks. Ja see on hoopis parem kui kartulikrõpsud!

Sel aastal tähistas peakonverentsi hingamispäevakooli osakond 160. aastapäeva! On aeg vaadata tänuliku südamega seljataha ja innuka ootamisega ette sellele, mida Jumal on meile tõotanud. 

Tõlkinud Averonika Beekmann


Mõned küsimused Eesti liidu hingamispäevakooliosakonna juhile Toivo Kaasikule

Missugune on sinu hinnangul hingamispäevakooli olukord adventkogudustes Eestis?

Oleneb, millega võrrelda. Kui võrrelda hingamispäevakooli jumalateenistuse jutluseosaga, siis on siin omajagu parandamisruumi, sest Eesti adventkogudustele on erinevalt globaalse adventkiriku harjumusest omane, et õppetükitunnis on rahvast üldjuhul vähem kui jutlusetunnis. Mujal maailmas on see vastupidi. Sama asja teistpidi võttes võime siiski rõõmustada, et meil jutlusetunnid sedavõrd populaarsed on. Aga igal juhul leian, et AKELi pastoritel, kogudusevanematel ja hingamispäevakooli juhtidel tuleb tegeleda hingamispäevakooli tähtsuse teadvustamisega koguduseliikmetele ja kirikukülastajatele.

Kas meil on hingamispäevakool kõigis kogudustes ja kui palju keskmiselt on inimesi, kes iganädalaselt hingamispäevakoolist osa võtab?

Ma pole jõudnud veel kõikide koguduste hingamispäevakooli juhtidega olukorra üle arutleda, aga kui aruandlust vaadata, siis selle järgi on hingamispäevakool igas koguduses. Osavõtu kohta oskan samuti vaid aruannete järgi vastata: keskmine hingamispäevakoolist osavõtt kogu Eesti peale on 500-550 inimest igal hingamispäeval üle Eesti, sinna hulka kuuluvad ka noored ja lapsed. Kuna statistika ei sisalda nii-öelda „voolavust“ või ei oska ma seda sealt välja lugeda, ei oska ma sellele küsimusele täpsemalt vastata.

Missugune on sinu isiklik suhe hingamispäevakooliga?

Kaks korda kuus võtan ise hingamispäevakooli klassis õppetükki läbi. Tallinnas vahetavad õpetajad rotatsioonisüsteemi järgi klasse, mis võimaldab hingamispäevakooli tunni raames arutleda usuküsimuste üle erinevate koguduseliikmetega. See aitab hoida kätt pulsil ja panna tähele, millise sisu ja tasemega arutelud hingamispäevakooli klassis toimuvad.

Mida ütleksid neile koguduseliikmetele, kes ei ole seni pidanud vajalikuks hingamispäevakoolist osa võtta?

On oluline, et inimene kujundab endas välja lugemis- ja arutlemisharjumuse ning arendab seda. Hingamispäevakool pakub selleks oivalise võimaluse. Ja hingamispäevakooli puhul on tegemist mitte lihtsalt filosoofia, vaid meie Looja ja Lunastaja tahte tundmaõppimisega.

Kuidas saaksid koguduseliikmed panustada, et hingamispäevakoolitund ja õppimine ka kodus oleks loominguline, värskendav ja innustav, mitte piiblisalmide tuim lugemine või isegi päheõppimine? 

Iga hingamispäevakooli õppetüki õppimise puhul tuleb keskenduda selle sisu tuumale ja kogu arutelu tuleb laialivalgumise vältimiseks sellega siduda. Olen mõnikord vaimuliku arutelu käigus küsinud, kas asi, mille üle diskuteerime, omab inimese igavese õndsuse seisukohast võetuna määravat või vähemalt mingitki tähtsust. Samuti ei tohi vaimulik arutelu muutuda isiklikuks rünnakuks teisiti mõtleva usuõe või -venna vastu. Diskussioon on hingamispäevakoolitunni üks olulisemaid osi, aga see peab olema konstruktiivne, et iga osaleja võiks tunni lõpuks tunda, et ta on sellest isiklikult midagi usuliselt ülesehitavat saanud. Ärge kartke isekeskis eriarvamustele jääda, Jumal on meid loonud oma, mitte üksteise näo järgi. Ma ei kahtle absoluutse tõe olemasolus, kuid olen veendunud, et ükski patust puudutatud inimene ei valda selle monopoli. Vastasel juhul poleks tõe valdajal ju vaja enam edasi õppida.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat