Kibedus ei tasu end ära

Anna-Liisa Valtavaara on teoloog ja loengupidaja Soomes, tema sulest on ilmunud raamatud “Kiltteydestä kipeät” (Headusest haiged), “Ainako anteeksi?” (Kas alati andestada?), “Oikein kiltit” (Õigel viisil head), “Huolena huolehtiminen” (Mureks on muretsemine). Neid raamatuid saab soomekeelsena osta Logose raamatupoest. 2012. aasta kevadel pidas Anna-Liisa Tallinnas konverentsi, mille raames puudutas enamjaolt üht oma lemmikteemadest, andestamist. Käsitlemata ei jäänud ka headuse teema. Kuidas olla nn õigel viisil hea, st ennast läbipõletamata. Järgnevas kahes jaos saamegi tuttavaks Anna-Liisa mõtetega ja kõigepealt küsingi, kes ta on ja kust pärit.

Olen pärit maalt ja varasemalt olnud selline hea tubli maatüdruk. Elan praegu Espoos ja mul on kaks täiskasvanud poega. Mõlemad on abielus ja ühel neist on kolm last, seega olen ka vanaema. Olen pea kogu töötatud aja, ligi 20 aaastat, töötanud Rahva Piibliseltsis. Päris palju olen kogudustes käinud ja muudes kristlikes organisatsioonides ja ka nn maailma organisatsioonides, töökohtades ja ühingutes käin rääkimas just nendel teemadel, millest ka raamatud räägivad.

Oled teoloogina valinud kirjutamise tee. Kas võiksid rääkida neist teemadest, mis on sinu südamel ja sind sütitavad?

Kõige rohkem sütitab mind andestamise teema. See on mu teema number üks! Vahel olen öelnud, et kui saaksin rääkida vaid ühest teemast, oleks see andestamine. K.a. loomulikult Jumala andestus, aga ka inimsuhetes tundub see olevat tohutult oluline ja tähendusrikas, alustpanev iseenda jaksamisele inimesena ja heaolule ning loomulikult suhtele Jumalaga. See on ehk raamatute teemadest see, mida olen kõige kauem mõelnud ja läbi mõelnud. Sain 80-ndate keskel sellealase kogemuse. Mul oli oht kibestuda, olin teel selles suunas. Aga õnneks tõi Jumal mu sellest olukorrast välja. Kui sain distantsi, kohkusin, et tegelikult ei olegi see sugugi väike asi, kuidas ma suhtun kõigesse sellesse, mida kogen, et on tehtud halvasti ja valesti minu suhtes. Kui ma midagi öelda tahan, on see just see, et kibedus ei tasu end ära! Tegelikult juhtus mõni aasta pärast seda kogemust, et minu abielu purunes, ning see varasem oli väga hinnaline kogemus, kuigi see oli kole ja hirmus; õppisin sellest siiski, et nüüd on aeg tõeliselt proovida seda, et ma ei taha kõigest hoolimata kibestuda.

Siis juhtus aga nii, et headuse teema tuli kuidagi sinna vahele, üllatusena. Mingi hetk hakkas tunduma, et räägingi üksnes sellest, sest Soomes kõik tahtsid sellest teemast kuulda. See sai alguse justkui juhuslikult, aga juhus see kindlasti ei olnud. See oli selge Jumala juhtimine! Ühel seminaril mainisin, et mul on „hea maatüdruku“ taust ja kogu seltskond hakkas mõtisklema, mis see pai-olemine ja headus tegelikult on.. Rääkisin sellest veidike ja inimesed tahtsid veel kuulda. Loomulikult levis teave ja seda teemat hakati loengutesse paluma ning raamatut soovima, sest sel teemal ei olnud ka Soomes varem raamatut kirjutatud. Kirjutamise töö on olnud väga huvitav. Aastal 2003 ilmuski esimene raamat „Headusest haiged“.

Headuse teema on Soomes olnud tõesti väga paljudele võti oma elu valukohtadeni. See ei ole ju tegelikult sugugi kummalisem teema kui rääkida madalast enesehinnangust, häbist või ebakindlusest, mida paigatakse liigse headusega. Ma arvan jätkuvalt, et headus on hea ja vajalik, aga kui see läheb liiale, siis tekib olukord, et ma ei oska kuulata oma tahet, iseennast, oma tundeid. Teen seda, mida teised tahavad ja paluvad, olen ettevaatlik, et keegi kunagi ei pahandaks, olen kõigega nõus ja ei julge öelda ei, olen kõigile meelepärane.

Kas see kõik ei sobi evangeeliumiga väga hästi kokku?

See sobib sel viisil, et evangeeliumi kiirversioon on sel puhul järgnev: taevaväraval ei ole jõuluvana küsimas, kas sa oled olnud hea. Seal küsitakse, milline on sinu suhe Jeesusega. Üks probleem ongi just see, et liiga head inimesed üritavad kogu aeg midagi sooritada, pingutada ja välja teenida seda, kas sa kiidad mind heaks, kas ma meeldin sulle, kõlban sulle, olen ma piisav, ja sageli tundub, et ei ole piisav, sest seal kuskil sees on ebakindlus, sest inimene ei ole saanud kinnitust selle kohta, et ta on täitsa hea inimene just sellisena nagu on, ja väärtust otsitakse hoopis väljastpoolt. Sama mäng käivitub seoses Jumalaga. Tundub, et Tema heaks tuleb teha vähemalt seda ja toda, et kõlbaksin. Armu mõistmine on väga raske, ega see kellelegi väga kerge pole, aga tundub, et sellisele meelepärane olla tahtvale isikule on see eriti raske mõista, et ma saan midagi kingina, nii suurt, midagi, mida Jumal annab... Mul ei ole vaja seda välja teenida, sest see on ristil juba välja teenitud. Jumala lapseks saamine ja taevasse pääsemine ei olegi sõltuv minu headusest, vaid Jumala headusest...

Ütlesid, et see raamat on olnud soositud Soomes ja seda teemat ei ole varem palju käsitletud. On see olnud mõistetav ka mittekristlikes ringkondades?

See ongi see, mis on olnud väga hämmastav ja rõõmustav. Raamatut on lugenud mittekristlased ja mind on palju palutud loengut pidama ka mittekristlikesse ringkondadesse. See probleem on üllatavalt samalaadne kõigil. Ja hästi äratuntav ka. Vahel ütlen, et headus on parem nimi sellele nähtusele kui madal enesehinnang või häbi. Samu küsimusi käsitletakse, samadel põhjustel see tekib ja samamoodi sellega ka tegeletakse, samad on sümptomid. Sellega on lihtne tegeleda, mitmed tahavad, et räägime saavutamisvajadusest, perfektsionismist või sellest, kuidas öelda ei. Kõigele ei ole vaja ei öelda, aga paljud inimesed on ise rikkis ja katki ja väsinud – kuna nad ütlevad kõigele muudkui jah! ja oma elu jääb elamata, kui teistele muudkui jah ütled. On olnud tore, et olen saanud paljudele rääkida, ja tean, et neid raamatuid, kõiki raamatuid, aga ka seda, on lugenud inimesed, kes tavalist vaimulikku kirjandust kätte ei võtaks. Kuidagi tuli Jumala tarkus, et olen kirjutanud kõik raamatud samas stiilis, täitsa normaalse inimese mõttekäigu ja tunde ja kogemusena ja muidugi mu oma väärtusmaailm on seal kogu aeg kaasas ja taustal. Tean, et mitmed on leidnud ka usu selle kaudu või on see vähemalt olnud tõuge sellesse suunda liikuda. Mitmed on andnud raamatu sõbrale, usklikud mitteusklikele.

Kuidas siis üks tavaline kristlane saaks leida vastuse sellele dilemmale – olla teeniv kristlane, kes on õigel viisil hea?

Sa ei saa loobuda millestki, mida sul ei ole. Esmalt tuleb leida iseennast, oma anded ja väärtushinnangud ja siis on võimalus ise valida, et ma jätangi midagi ära ja ma loobun sellest ja teen midagi teiste heaks. Kui sa ei ole iseennast leidnud ja lähed otse tühjast kohast teisi teenima, siis võib asi uppi minna. Tasakaalu leidmine selles, et võib iseendale mõelda, aga on hea mõelda ka teistele. Põhiline mõte on selles, et Piiblis öeldakse: armasta ligimest nagu iseennast. Jumala armastamisele lisaks. Sageli me mõtleme, et ligimest tuleb armastada, aga iseennast tuleb vihata, piitsutada ja nullida. Et sellel ei ole tähtsust, kuidas minul läheb, kõigil teistel ja nende heaolul on tähtsust. Tuleb olla hea ka iseenda suhtes, et jaksaksid olla hea teistega. Seega, enese eest hoolitsemine ja enese väärtustamine on väga oluline. Kui olen iseenda suhtes lahke, võin olla lahke ka teiste suhtes. Kui inimene on enda suhtes väga nõudlik ja julm, on ta sageli ka teiste suhtes samasugune.

Kui selline hea inimene arvab teenivat ja armastavat teisi, kui ta läheb alati kuhu vaja, ja teeb, mida palutakse, ja vaatab, et ei oleks teistele vaevaks, siis kumab taustal mõte – kui ma seda kõike teen, siis olen teistele meelepärane ja nad ei hülga mind või ei jäta maha. Mahajäetuse hirm on väga tugev. Mõte sellest, kuidas ma peaksin olema, et ma kõigile meelepärane oleksin, vaevab. See on veidi nii, et ma armastan sind selleks, et sina armastaksid mind. Mis see siis tegelikult on? Kas see on enesearmastus, kui nüüd aus olla? Ehe armastus ei mõtle sellele, mis kasu minul on sellest, et ma sind teenin või armastan. Jeesus ise on sel puhul parim näide. Sageli küsin, kas Jeesus oli lahke ja hea või ei olnud. Esmalt tuleb ikka esile see, et muidugi oli. Aga kui ei olnudki? Ses mõttes, et Ta oleks olnud hea valel viisil. Jeesus ei olnud teiste meelitaja – Ta oli see, kes Ta oli. Alati seesama. Ta ei öelnud variseridele, et kui ma teile sellisena ei meeldi, kuidas ma peaksin siis olema? Ta oli see, kes oli, ja ütles, mida oli öelda. Ta ei mõelnud ka oma järgijate puhul, mida Ta veel peaks tegema, et neile meeldida. Vaid see oli ehe hoolimine ja sellega, kui Ta armastas ja aitas inimesi, ei üritanud Ta endale midagi saada, vaid hoolis tõeliselt ja tegelikult teadis, et see tee viib ristile. Inimeste puhul on vahel nii, et teeme palju selleks, et saada suuremat soosingut. Aga Jeesus teadis, et Tema jõuab ristile.

Üks asi, mida samuti tahan rõhutada Jeesuse kohta, mis on minu meelest väga imeline, on see, et Jeesus ei olnud alati olemas kõigi jaoks, kui Ta oli inimesena maa peal. Nüüd on Ta olemas kõigi jaoks kogu aeg ja teenib meid, aga kui Ta oli inimesena siin, võttis Ta aega Isaga koos olemiseks ja läks palvetama. Vahel võttis Ta jüngrid, ehk tähtsaimad lähedased, kaasa, pani asjad tähtsuse järjekorda, ja minu meelest on see hea mudel. Loomulikult tuleb meil teisi aidata, kui teistel on häda ja vajadus, nii palju kui võimalust on, aga kuskilt läheb piir. Nii või naa ei saa kogu maailma asju ära lahendada. Tuleb vaadata, mida ma jaksan ja mis on need kõige tähtsamad asjad, et ma teeksin neid ega rahulduks sellega, et teen häid asju, isegi kui need ei ole need asjad, mis on minu jaoks parimad ja omasemad ja need ülesanded, mille jaoks Jumal mind on kutsunud.

Mitmed püüavad olla igiliikurid. Mõned jaksavad ka päris palju, eriti nooremas eas. Vahel on hea aga suuta ei öelda, ka siis, kui on väga olulise asjaga tegemist. Kui on tunne, et jaksu ei ole või et on midagi veel tähtsamat teha. Ühel päeval tajusin, et kui ütlen ühele asjale ei, millele ma siis jah ütlen. „Ei“ ei olegi pelgalt ei, vaid sellel on alati see teine pool – jah. Kui ma ütlen sellele inimesele või asjale ei, mulle ei sobi, ütlen ma tõenäoliselt millelegi muule jah. Puhkamisele, perele või millelegi, mis on minu meelest veel olulisem, kuigi ka see teine oli väga oluline. Mind on aidanud see, et ma ei ole kindlasti halb inimene, kui ma ütlen millelegi ei, kui ma valin selle asemel midagi veel olulisemat.

Kas siin ei ole taas see dilemma, et kui ma ütlen ei, siis tunnistan sellega, et olen nõrk?

Jah, nii me sageli hinnanguid anname. Ja ega tegutsemises ei olegi midagi valesti, kui jaksad ja on tegemine, mida ise väga tahad teha. Soomes räägitakse väljastpoolt juhitavatest inimestest, kellel on kogu aeg justkui antennid peas ja kes kogu aeg mõtlevad, mida teised ootavad, et ma teeksin, kuulavad ja võtavad vastu otseseid palveid, aga püüavad ka ära arvata, mida teised neilt ootavad ja loodavad. Kui sa teed ülepea ja teed palju teiste soovide järgi, siis jäävad su oma soovid ja vajadused täitmata. See on kurnav!

Inimest ei ole tehtud igiliikuriks. Vahel tuleb puhata. Kui mõtleme inimese elule ja väärtusele, Jumala kutse ajel tehtud tööle, on ta korda saatnud palju rohkem ka siis, kui töötunde on vähem kui teistel, kui juhul, mil ta lihtsalt läheb ja läheb ja kaldub kõrvale, kuhu keegi parasjagu tõukab. Sageli juhib vääral viisil head inimest sisemine ebakindlus- ja väärtusetuse tunne, et ta peab saama kellekski muuks. Isegi kui teed häid ja õigeid asju, jäävad sageli sel puhul need kõige paremad ja omasemad ülesanded just tegemata.

Kergesti võib juhtuda lisaks väsimisele ka see, et inimene kibestub. Kas mina pean jälle tegema? Miks mind jälle paluti seda teha ja miks mitte kellelgi teisel? Kuigi selline inimene ise annab mõista, et temalt võib küsida ja küll ta teeb. Niiviisi käitudes võib inimene väsida ja kibestuda ja võib olla, et tervik, millega elu jooksul hakkama saadakse, ei olegi nii kaalukas kui siis, kui vahepeal puhkad ja teed rõõmsalt ning palju kiiremini kõike, kui oled heatujuline ning mitte liiga väsinud.

Seega, inimene peab leidma oma identiteedi Jumalas. Kui see leida, lahendab see need küsimused ära?

Jah, just. Kui leiad oma koha, mis see iganes ka on, peatab see võrdluse ja enda mõõtmise teistega. Kaks sõna, mis on olulised – sisemine ausus ja ehedus. Et ma oleksin võimalikult palju peegeldus Jumalast, mis on Jumala mõtteis ja unistustes olnud, kui Ta on sind või mind loonud. Kujutan ette, et Jumalal on olnud selline mõte, et aa, ma tahan teha sellise inimese, temast saab see ja see ja ta teeb selliseid asju ning temast on rõõmu Jumalale ja teistele inimestele ning inimesel endalgi on hea olla. Madala enesehinnanguga ja ennast mitteväärtustav hea inimene arvab kergesti nii, et ta peaks olema mida iganes muud, kui ta hetkel on. Ausus ses mõttes, et ma julgeksin tunnistada endale ja teistele, et olen väsinud, ma lihtsalt ei jaksa või et ma ei saa hetkel teha seda asja, sest mul on midagi muud käsil. Et tunned oma jõuvarusid ja piire.

Alandlikkust mõistan suures osas nii, et suudan näha, et Jumal on mulle andeid andnud ja ma oskan midagi ja ma teen seda hästi, võin teha asju ega pea enda tööd alahindama, et ah mis nüüd mina, vaid võin selle kõik nö mängu panna. Teisalt tuleb aga osata tunnistada, et ma ei oska kõike ja ma ei ole kõiges hea, vaid vajan nii mõneski asjas teiste abi, ka tasakaalu iseenda aktsepteerimises. Lõppude lõpuks on küsimus ju selles, et Jumal ei ole prügi loonud. Ta on meist igaühest teinud väärtusliku ja Tema ootab, et me kõik oleksime võimalikult palju need, kelleks Tema meid on loonud ja mida meie kohta unistanud.

Küsis Janne Kütimaa