Kõige viimane sõjakäik

Ilm 20:7, 8 on kirjutatud: „Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv.“

1000 aastat, mil Saatanal on võimalik kõige üle järele mõelda, ei too teda kahjuks meeleparandusele. Ta on ikka seesama vanakuri, võib-olla kibestunud ja veel tigedam, kui oli enne. Kuna tuhandeaastase ajastu möödumisel toimub „hukkamõistmise ülestõusmine“ (Jh 5:29) ehk Jumal äratab surnuist üles need, keda Ta ei saanud üles äratada igaveseks eluks, on Saatanal jälle keda eksitada. Nende hulgas on ateiste ja ebajumalakummardajaid. Kahjuks on ka neid, kes küll uskusid tõelist elavat Jumalat, aga elasid mõnes patus, sest ei võtnud tõeliselt vastu Jumala pakutud päästet, mis võimaldanuks pattu ära võita. On suuri kurjategijaid ja nii-öelda pisipatuseid, kes ometi oma patte ei kahetsenud, ei otsinud Jumalalt andestust ega saanud seda. Samuti on seal neid, kes uskusid siiralt, et teenisid Jumalat, aga ometi ei elanud Jumala tahte kohaselt ja petsid end vale lootusega. Ütles ju Jeesus: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:21–23) Siin on, mille üle mõelda! Issanda nimel vägevaid tegusid teinud inimesed ei olnud kindlasti ateistid ega ebajumalateenrid, vähemalt enda teada mitte. Küllap nad enda arvates ka armastasid Jumalat ja tegid Tema tahtmist. Ometi hindab Jumal asju teisiti. Ilmselt ei pidanud nad oluliseks kõiges Jumala Sõna järgida.

Ma ei arva, et sõjakäigule peaksid suunduma absoluutselt kõik, kes selles ülestõusmises üles äratatakse. Ülesäratamisele kuuluvad ju mitte ainult mehed, vaid ka naised ja lapsed. Samuti, eks nii mehi kui ka naisi ole igasuguseid, samuti lapsi. Minu arvates ei olegi see, kas sõjakäigule suunduvad kõik või mitte, vast kõige olulisem. Igatahes on sõtta minejate arv „nagu mereliiv“. Ilmselt ei ole Saatanal väga raske mobiliseerida sõjakäigule neid, kes juba selles elus Jumalat ei usu ega soovi Tema tahet täita. Samas ei imestaks ma, kui need, kes selles elus arvavad, et on Jumala poolel, aga leiavad end Jumala riigist väljajäetuina, kibestuvad Jumala vastu ja alluvad Saatana ahvatlustele, sest seal pole enam Püha Vaimu mõju, nagu on praegu. Pealegi, pöörakem tähelepanu Saatana tegevuse kohta kasutatud sõnastusele, kuidas ta rahvast sõjakäigule mobiliseerib – „ta läheb välja eksitama“! Ta viib inimesi sõjakäigule neid eksitades. „Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära.“ (Ilm 20:9) Kust said pühad maa peale ja miks on nad leeris? Millisest armastatud linnast on jutt?

Alustagem pühadest. Kui tuhandeaastane ajastu oleks mitte selline, nagu me oleme seda mõistnud, kus pühad on võetud taevasse ja teised maa peal surnud, vaid elu maa peal jätkunuks, ainult ilma Saatanata, nagu paljud usuvad, siis tõenäoliselt elanuks igaüks oma elupaigas. Siin aga räägitakse ainult sõttaminejate kogumisest, nende kogumisest, kes pärast tuhandet aastat äratati üles seal, kus keegi surnuna oli. Pühad seevastu on mitte hajali, vaid leeris, see tähendab ühes paigas, ja nad piiratakse ümber. Jätame hetkeks pühad ja keskendume linnale. Võime vaid ette kujutada, missugune võib olla kauneimgi linn, kui seal pole tuhat aastat elatud. Parimalgi puhul on seal vaid varemed. Seda olukorda sobib kirjeldama prohvet Jeremija nägemus: „Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust. Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid. Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud. Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees.“ (Jr 4:23–26) Jeremija nägi ka maavärinaid, mis kindlasti aitavad hoonete lagunemisele tugevasti kaasa. Võib arvata, et esimesi töid pärast surnuist ülestõusmist on elamute taastamine ja ehitamine. Hoonete taastamine nende endisel kujul nõuaks pikemat aega, mistõttu seda ilmselt ette ei võeta. Esmatähtis on, et oleks mingi peavari, koht, kus elada ja olla, seda eriti jaheda kliimaga paikades. Mis puutub armastatud linna, siis eks iga oma linna patrioodi jaoks on tema linn just kõige armsam. Sellest seisukohast võttes on armastatud linnu väga palju. Ilmutusraamatu kirjutanud Johannese jaoks, nagu kogu tollase Jumala rahva jaoks, oli armastatud linn kindlasti Jeruusalemm. See oli ka Jumala armastatud linn, kuna Siioni mäele ehitatud Jeruusalemma linnas asus Jumala tempel. Psalmistid kirjutasid: „Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.“ (Ps 78:68) „Issand armastab Siioni väravaid rohkem kui kõiki Jaakobi hooneid.“ (Ps 87:2) Tegelikult pole ajal, millest Johannes siin räägib, ka tuhat aastat inimtühi olnud Jeruusalemm paremas olukorras kui teised linnad. Selle linna taastamist aga pole ette nähtud, sest selle asendab Jumala ehitatud uus Jeruusalemm.

Uue Jeruusalemma laskumisest maa peale räägib Johannes Ilm 21:2: „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.“ See ongi see armastatud linn, mida Saatana mobiliseeritud sõjavägi piirama asub, ja pühad asuvad selles linnas. Seetõttu öeldaksegi, et nad „piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna“. Jeesus ütles: „Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.“ (Mt 5:5) Mitte taeva, vaid maa! Kuna igavest elu tõotatakse lunastatuile mitte taevas, vaid maa peal (taevas ollakse vaid tuhat aastat), siis millalgi peavad nad ju tagasi maa peale tulema. On üsna loogiline mõelda, et nad on uues Jeruusalemmas ja tulevad maa peale koos sellega. Öelduga seoses aga võib kindlasti tekkida küsimusi. Pühade leeri ja armastatud linna piiramisest räägitakse Ilm 20. peatükis, aga uue Jeruusalemma laskumisest maa peale 21. peatükis. Seega toimub see justkui hiljem. See ei pruugi sugugi nii olla. Tähelepanelik Piibli lugeja märkab kindlasti, et prohvetlikud nägemused ja sündmuste ettekuulutamised ei ole Piiblis kirja pandud sugugi ettekuulutatud sündmuste toimumise kronoloogilises järjekorras, ja seda mitte ainult Piiblis üldiselt, vaid ka Ilmutusraamatus. Näiteks on Ilm 12. peatüki sündmuste aeg päris kindlasti varasem sellele eelnenud peatükkide sündmuste ajast. Või vaadakem 21. peatükki. Teises salmis kirjutatakse, et Johannes nägi uut Jeruusalemma (juba) taevast Jumala juurest alla tulevat, 10. salmis aga räägib Johannes, kuidas talle näidatakse seda linna, mis on alles (millalgi) alla tulemas taevast Jumala juurest. Seega pole tarvis mõelda, et Ilm 21:2 ettekuulutatu toimub hiljem kui Ilm 20. peatükis ettekuulutatu. See võib väga vabalt toimuda varem. Niisiis kokkuvõtteks – Saatana mobiliseeritud sõjavägi piirab ümber uue Jeruusalemma selles olevate pühadega. Aga linnas olijail pole põhjust linna piirajaid karta, sest „taevast langeb tuli ning sööb nad ära.“

Mis edasi saab, sellest edaspidi. Praegu on meil võimalus valida, kas olla õnnelikena koos Jeesusega linnas või koos saatanaga väljas ja hukkuda. Issand soovib, et oleksime koos Temaga.