Kas Jefta tõesti ohverdas oma tütre nii nagu ta oli Jumalal lubanud? Kohtumõistjate 11:29-40
Alustan kõigepealt selle juhtumi kokkuvõttega. Jefta oli üks Iisraeli kohtumõistjatest ammonlaste rõhumise ajal. Ta andis Jumalale tõotuse öeldes: „See, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!” (Km 11:31)
Peale seda, kui Jefta võidukalt koju tagasi pöördus ja tema tütar teda tervitama tuli ning tõotusest teada sai, siis küsis ta endale kaks kuud, et oma neitsipõlve pärast nutta. „Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud.“ (salm 39)
Enamus tõlkeid annavad mõista, et Jefta ohverdas oma tütre. Kuid mõned on väitnud, et kui me pöörame küllaldast täheleanu loo detailidele, võime näha, et Jefta seda ei teinud. Siin on selle seisukoha poolt- ja vastuargumendid.
1. Jefta iseloom: Kohtumõistjate raamatus on Jeftat kirjeldatud kui võimekat sõjameest ja põhimõttekindlat inimest, kes õppis Jumalat usaldama ja talle kuuletuma (salm 24). Ta proovis isegi sõda ammonlastega vältida nendega läbi rääkides (salmid 12-14, 27). Uuest Testamendis on ta loetletud usukangelaste nimekirjas (Heebrea 11:32). See Jumalamees ei võinud ohverdada oma tütart.
Need, kes usuvad, et ta oma tütre ohverdas, ütlevad, et me peame võtma arvesse aega, milles Jefta elas. Kohtumõistjate aeg oli vaimuliku pimeduse aeg, mil kõik tegid „mis tema enese silmis õige oli“ (Km 21:25) Jefta tegi seda, mis ta arvas õige olevat, ilma Jumalaga sellest rääkimata.
2. Tõotuse olemus: Eeldatavast Jefta ei tahtnud tuua inimohvrit Jumalale. Ta ütles „mis iganes“ mitte „kesiganes“. Eeldatakse, et ta mõtles mõnda oma looma. Kuigi selline tõlge on võimalik, ütleb heebreakeelne tekst kes iganes ja lisaks veel olulisemana kirjeldab ta kedagi, „kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu (ka tervitama - tlk)“. Tundub, et ta mõtles inimest.
3. Kaks asja ühes vandes: Mõned pakuvad, et fraasi kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks tuleks tõlkida „kuulugu Issandale (kui ta on inimene) või (kui ta on loom) ma ohvedan ta põletusohvriks“. Kuid heebrea keele grammatika eeldab, et seda tuleb lugeda „ja ma ohverdan ta.“ Teised pakuvad, et Jefta tõotas pühendada Issandale selle, kes esimesena välja tuleb ja lisaks tuua põletusohvri. „Ja ma toon Talle põletusohvri.“ Kuid taaskord ei luba heebrea tekst endaga niimoodi manipuleerida.
4. Salmi 39 väärtõlgendus: See lõik ütleb, et tütar leinas oma neitsipõlve kaks kuud ja siis pöördus tagasi oma isa juurde, kes tegi nii nagu ta oli tõotanud. Kuid siis tekst lisab, et ta ei saanudki meest tunda, pakkudes võimaluse, et Jefta ei ohverdanud teda, vaid pühendas ta Jumalale ning niimoodi jäi ta terveks eluks neitsiks. Sellist tõlgendust piiblitekstist siiski ei leia. Kõik, mida tekst ütleb on see, et tema isa täitis oma tõotuse – ohverdas ta põletusohvriks, kui ta oli ikka veel neitsi (ehk: tal ei olnud lapsi). See on oluline info, sest ta oli Jefta ainus laps. Seetõttu võime me tõlkida ka 39. salmi viimast osa ka „ta oli olnud neitsi“
Kuigi seda lugu uurides võib vahepeal tunduda, et Jefta ei ohverdanud oma tütart põletusohvriks Jumalale, on tõenäosus, et ta seda tegi siiski väga suur ja paljude jaoks veenev. See lugu näitab, kui oluline on omada selget arusaamist Jumala iseloomust ja sellest mis on ning mis ei ole talle vastuvõetav, kui me Teda teenida tahame. On ohtlik, kui me käitume nii, nagu meie arvates õige on.
Originaal http://www.adventistbiblicalresearch.org/Biblequestions/poorpromise.htm
In English