Johannese 12:25 ütleb: "Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks." Mida selle salmiga tahetakse öelda?
Tuleks lugeda ka sellele salmile eelnevaid ja järgnevaid salme, kus räägitakse Jeesuse missioonist ja Jeesuse järgijate missioonist.
Salm 24: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja." Siin on räägitud külvi ja viljakandmise teemal. Kui seostada see salmiga 25, siis võib järeldada, et enda elu armastamine seostub siin oma elu armastamise egoistliku poolega.
Looduses eksisteerib kõik millegi või kellegi teise hüvanguks - selleks et elu alal hoida, tuleb kellelgi oma elu jätta. Seeme, mis külvatakse sureb mullas, kuid sellest saab elu algus plajude teiste seemnete jaoks. Salmides 26-27 ja edasi viitab Jeesus oma ristisurmale kui oma elu külvamisele paljude hüvanguks.
Eks inimlikult noore mehena oleks Jeesuski tahnud elada nautida maiseid hüvesid, mida Jumal inimestele annab, kuid ta loobus nendest suurema plaani nimel - Jumala ja inimkonna hüvanguks. See sama loobumine kehtib ka Jeesuse sõnade kohaselt Tema järgijate kohta: "Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa" (s 26). "Vihkama" on kreeka tekstis 'miseo' ja see tähendab lisaks veel ka "põlgama". Seega Jeesuse järgija peaks õppima loodusest ning põlgama Jumala suure plaani kõrval enesekeskset ja hedonistlikku elualalhoidu, mis lõppeks jääb viljatuks.
In English