Kui Jumal ütles Vanas Testamendis, et "ÄRA TAPA", siis on ilmselge, et armastava Isa, Looja loomus on hea ning Ta vihkab tapmist, mis on patt. Nüüd, kui Uues Testamendis on teemaks Jeesuse hukkamine ning sellekohane õpetus on kestnud kirikutes ligi 2000 aastat, et Jeesus pidi tapetama, kui Jumala Tall, et selle läbi inimkond päästa patusest loomusest. Siis kas tõesti pole siin mitte ilmselge vastuolu, et seesama Jumal on oma inimkonna päästmise plaanis ette näinud, et inimeste päästmiseks on tapmine ja vägivald välistamatu toiming, ning on selle kõik heaks kiitnud? Kuidas nii, et Jumala plaan, et eemaldada kurjust maailmast, ise sisaldab kurjust - Jeesuse mõnitamist, reetmist, tagakiusamist, piinamist ja jõhkrat tapmist??? Kas tõesti seesama Jumal, kes keelas tappa, nüüd korraga sisuliselt KÄSEB tappa? Siin on ilmselge vastuolu ning kristlased ei märkagi seda. Kõike võetakse, nagu öeldakse, ilma läbimõtlemata, nagu kirikuisad seletavad Piibli põhjal. Kahelda ei juleta, sest tundub, nagu muud plaani pole inimeste päästmiseks, kui läbi tapmise ja surma. Kuidas nii???
Just nimelt see arusaam on paljudele inimestele komistuskiviks, kuna
nad leiavad et selline Jumal on sadistlik. See moment on olnud ka
teoloogidele probleemiks olles leidnud olevat raske ristisurma
küsimust teistmoodi lahti seletada. Tegemist on väga mahuka
teoloogilise küsimusega. Lühidalt aga järgmist:
Kuidas mõistis varane kirik Kristuse ristisurma? Selge on, et
ristisurm kutsus üles eksistentsiaalsetele küsimustele. UT tekstidest
ilmneb, et varased kristlased otsisid sõnu selle kohta (Kristuse
ristisurm), mis nad sõnatuks oli teinud („Ma teen ühe teo, mida te ei
usuks, kui keegi teile jutustaks“ – Ap 13,41). Nad otsisid VT-ist
väljendeid, millega enda kogemust sõnastada. Enamasti on tegemist
tekstidega Jesaja raamatust. Kannatusloo kontekstiks on Js 53, 4-5 kui
üks kõige sagedasem VT tsitaat UT-s. Järgmine oluline on Js 53,7 -
seda mõtet töödeldakse Jh evangeeliumis ja see omandab oma vormi Jh
1,18: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on
Isa rinna najal, tema on meile teate toonu“.
Algkristlik kogemus tegeles ka peale ülestõusmist Kristuse ristisurma
tõlgendamisega. Nad püüdsid leida vastust küsimusele, mis on Jeesuse
ristisurma kaudu avanenud meile ja kogu maailmale?
Lk 24,26: „Eks Messias pidanud seda kannatama“; Mk 8,31: „Inimesepoeg
peab palju kannatama ja … üles tõusma“. See on ilmselt vanim
ristisündmuse tõlgendus evangeeliumide kannatuslugudes. Siin esinev
sõna "peab" viitab sellele, et Jeesuse tee ristile lasti VT-i Jumala
lunastustahtel esile ilmuda. Algkoguduses tekkis arusaam, mis
võimaldas ristisündmust näha "läbi raskuste tähtede poole". Jumal oli
sellisel erilisel viisil maailma poole pöördunud ja maailma enda omaks
tunnistanud. Selliselt tekkis diskussioon VT-i ja oma läbielatud
kogemuse vahel. Asjata ei kirjuta Lk 24,27 VT kristoloogilisest
interpretatsioonist. Selliselt avab Luukas järgmise perspektiivi: VT
on vaja Jeesuses ümber tõlgendada. Emmause tee lugu kirjeldab, kuidas
inimlik kogemus /olukord pööratakse peapeale jumaliku loogikaga.
Poliitilist messiat oodatute perspektiiv vastandatakse ja pööratakse
peapeale nende ootused.
Nüüd, miks on kristluses esinenud arusaam, et inimesel on vaja Jumala
ees midagi heaks teha? Peamiseks autoriks on olnud Canterbury Anselm
(1093-1097). Tema filosoofia raskuspunktiks on patu raskuse küsimus.
Ta püüab luua ratsionaalse teooria, miks Jumal sai inimeseks.
Tähelepanu keskendub lepitusaktile - hüvitamise ja heastamise
probleem: Jeesus inimeseks saanuna hüvitas ja heastas inimese
patuvõla. Anselmi kaudu on satisfaktsiooni õpetus omandanud
tänapäevani väga võimsa kuju. Selle teooria mõjusust näitab kristluse
suhtes kriitiliste inimeste arusaam - Jumal on vägivaldne ja nõuab oma
viha leevendamiseks ohvrit; inimest ei ole võimalik päästa ilma pattu
heastamata; hüvitus peab juhinduma patu määrast ja ta ei ole selleks
omast jõust võimeline. Seetõttu päästmine Kristuse läbi hädavajalik.
Anselm ütles: "Seetõttu oli hädavajalik et Jumal võttis inimese vastu
isikulisse ühtsusse endaga". Siit näeme et sellised mõistetelt nagu
„ohver“ ja „lepitus“ võetakse ära uustestamentlikud konnotatsioonid ja
need asuvad tavapärase inimliku mõtlemise raamesse. Aneslm on oma
teoorias lähtunud juriidilisest keelest ja see vastab inimlikule
loogikale ja mitte jumalikule. Kuidas sai satisfaktsiooni teooria nii
mõjusaks kui see pole UT ga kooskõlas? See keskaegne arusaam haavatud
au uuesti jalule seadmisest on tegelikult germaanlik arusaam aust ja
sellest, kuidas seda peale haavamist on uuesti võimalik taastada.
Satisfaktsiooni õpetus saab mõjusaks ka missa käsitluses. Rooma
Katoliku kirikus ohverdati igal missal preestrite poolt Kristus uuesti
Jumalale. Samuti avaldub Anselmi õpetuse juures pihi sakramendi
osatähtsus. Rooma Katoliku kirikus on pihil neli dimensiooni - südame
kahetsus, suuline tunnistus, satisfaktsioon (kindlaks määratakse patu
hüvitus) ning absolutsioon (õigeksmõistmine).
Reformatsiooni kriitika oli suunatud satisfaktsiooniõpetuse vastu.
Reformaatorid kritiseerisid missa ohvri mõistmist. Pihi puhul oli
reformaatorite kriitika suunatud sellise pihimõistmise vastu nagu
saaks inimene ise kuidagi uuesti midagi heaks teha. Vastureaktsioonina
reformatsioonile kuulutati Trienti kirikukogul Anselmi satisfaktsiooni
teooria kiriku ametlikuks seisukohaks.
Samas ka evangeelses kirikus omas see teooria mõju. Evangeelses
maailmas on tuntud näiteks kirikulaul, mis väljendab Anselmi teooriat:
"Jumala poeg on saanud inimeseks ja lepitanud isa viha".
Oluline on tähele panna, et mingis vormis võib satisfaktsiooni
teooriat leida ka protestantlikes kirikutes, sest tegemist on
loomuliku inimliku mõtteviisiga ja igivana püüdega ise oma lunastuse
heaks midagi ära teha.
Uus Testament seab aga inimlike motiivide vastu jumaliku
vahetusemotiivi. Vastupidiselt satisfaktsiooniteooriale on siin
metafoorika sellest, kuidas Kristuse ristisurm inimestele lunastuseks
sai. See motiiv sisaldub Js 53 peatükis ja esineb Pauluse juures ja
samuti reformatsioonijärgses teoloogias. Pauluse juures on oluline 2Kr
5,21: "…teinud patuks selle kes patust midagi ei teadnud". Jeesus
võtab enda kanda patu kogu hävitava jõu. Jeesus pidi kannatama
radikaalset saatust ristil öeldes patule „ei“. Ning see, et Jeesus
võttis enda kanda patu radikaalse hukkamõistmise näitab tema sügavat
sidet patustega - see solidaarsus on võimalik aga ainult seeläbi, et
Ta ise ei tunne pattu. Patule öeldud „ei“ saab patusele öeldud
„ja“-ks. (Oluline on siin ka patu mõiste tähendus. See, et patt ei
ole mingi ebamäärane müstiline nähtus, vaid inimese olev jumalavastane
trots, mis avaldub lõpuks tema vägivaldses käitumises. Jeesus ütles
patule „ei“ sellega, et Ta ei vastanud vägivallale vägivallaga, vaid
ristiga. Ta ei neednud oma hukkajaid, vaid palvetas nende eest. Seda
oli ta õpetanud ka oma eluajal: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage
nende eest, kes teid taga kiusavad, et saaksite oma taevase Isa
lasteks“ (Mt 5,44j) – siin on õpetus ülekohtuahelate katkestamisest.
Jeesuse rist on ülekohtuahela katkestamise jumalik akt. Rist ongi
nõnda mõistetav ka kui ülekohtu ja vägivalla vastane manifestatsioon).
Lutheri juures kohtab sageli vahetusmotiivi. Ta kasutab näiteks pilti
abieluliidust kui hinge ühendamisest Kristusega usu läbi. See liit on
nii tugev, et mõlemad saavad osa teineteisest - "rõõmus vahetus".
Selle läbi saab inimene osa Kristuse armust ja õndsusest ning Kristus
osa inimese surmast ja tumedast poolest.
Dr Weimann on toonud vahetusmotiivi näiteks protestantliku laulu
"Ristirahvas rõõmusta" öeldes, et selle laulu üle tasub mediteerida.
Samuti üheks vahetusmotiivi näiteks on tema hinnangul Bachi Johannese passioon.
1. Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav
püha, kallis jõuluaeg!
Ilm oli hukas, Kristus on sündind.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
2. Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav
püha inglite lauluaeg!
Petlemma väljal kuuldakse nüüd häält:
ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
3. Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav
kõige ilma õnneaeg.
Kristus on tulnud, meid lunastanud!
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
Viis: “O sanctissima” – sitsiilia rahvaviis.
Esmalt esines “The European Magazine and London Review”, november 1792.
Sõnad: Johann Daniel Falk, 1768-1826.
Tõlge: Johann Woldemar Jansen, 1819-1890.
In English