Adventistide koguduse elu käsiraamat "Koguduse kord" (Kristliku elu normid - Kihlus ja abielu) defineerib kihluse lihtsalt ja selgelt:
"Kihluse (kurameerimise) all mõeldakse plaanitsetud abieluks ettevalmistumise aega, mille jooksul mees ja naine, kes on juba vastastikku armunud, õpivad teineteist täielikumalt tundma."
Antud definitsioon lähtub ilmselgelt arusaamast, et kurameerimisega "tegelevad" mees ja naine, kelles - Ülemlaulu sõnu kasutades - on "ärganud armastus" (Ül 2:7) ning kes kaaluvad abiellumist.
Enne selle kaalumist, mis kihlus võiks olla, nimetaksin ma paari asja, mida see minu arust ei ole: Esiteks ei ole kihlus nö prooviabielu. Abielu ei saa proovida. Abielu on lepingutõotus, mille me teeme inimesega, kelle oleme selleks välja valinud. Ja siis hakkame koos minema mööda eluteed, millest me ei tea, mis ja kus ja millal tuleb. Me tõotame teineteisele minna koos, ükskõik siis, mis meil ette tuleb. Samuti ei saa proovida seksuaalelu. Kui keegi tahab teada, kas see on hea, siis kes veel ei tea, siis see on võimsalt hea! Seda, kas me sobime kellegag seksuaalselt, ei määra ära küll mitte mingid asjaolud, mida saab järele proovida. Selleks, et sobida lühiajaliselt, on vaja enamasti piisavalt erutust. Selleks, et sobida pikaajaliselt, on vaja sügavat kiindumust, truudust, hoolimist, pikka meelt jne. Seda ei saa ju järele proovida.
Küll aga saab selles proovida aja jooksul aina parem olla. Ma olen nüüdseks kümme aastat proovinud ja aina paremaks läheb! Misasi? Kogu meie abielu ja kõik sellega seonduv. Inimesed, kes kooselu või abielu lõpetavad, teevad seda tihti seletusega, et sellest ei tulnud midagi välja... Juhtub see aga väga erinevalt distantsilt: mõnel paari kuu, teistel paari aasta ja kolmandail paarikümne aasta pärast. Järelikult on põhjust kahelda, kas abielus olemist annab katsetamise mõttes proovida.
Teiseks ei tähenda kellegagi kihlatud olemine kohustust temaga abielluda. Kihlus ongi ju aja võtmine kaalumaks ja veendumaks, kas tegemist on sobiva kandidaadiga selliseks partnerluseks nagu abielu.
Mis on siis kihlus?
Kihlumine on kõva häälega üksteisele ja oma lähemale kogukonnale väljaütlemine, et me oleme "paar" ja et me võtame teineteist tõsiselt. Et me austame teineteist ning et meil on ausad kavatsused. Sellisest ausate kavatsuste deklaratsioonist hoidub igaüks, kes hoiab eemale igasugusest pühendumisest ning otsib lihtsalt meele erutust, mida lähem läbikäimine vastassugupoolega pakkuda võib.
Abieluks teineseteisele pühendumine on niivõrd olulise tähtsusega otsus, et seda peab ikka hoolega kaaluma.
Ellen White on abielusuhete kohta öelnud, et "Perekondlik side on kõigist maiseist sidemeist kõige lähedasem, õrnem ja püham. See anti inimkonnale õnnistuseks. Ja see on õnnistuseks kõikjal, kus sellesse astutakse arukalt, Jumala kartuses ning piisavalt kaaludes selle kohustusi ning vastutust" ("Adventkodu", lk 18).
Kihlus on selleks, et oleks piisav aeg tutvuda oma kalli tuvikesega ning kaaluda, kas temaga ikka tasub oma elu siduda. Kas tema iseloom on sobiv? Kas meie vaated olulistele asjadele on piisavalt sarnased? Jne. Kui me oleme oma elu Jumala juhtimise alla andnud, siis soovime veenduda, kas meie abiellumine on Jumala tahtmine ja juhtimine meie suhtes. Nii tõesti kui Jumal kuuleb, näeb ja saab rääkida, Ta annab seda teada.
Samuti otsivad arukad inimesed nõu teistelt inimestelt, kes neist hoolivad. Koguduse liikmed teevad targasti, kui konsulteerivad ka oma vaimulike juhtidega. "Jumala teenimine, hingamispäeva pühitsemine, meelelahutused, seltskondlikud suhted, raha kasutamine ja laste kasvatamine on õnnelike perekondlike suhete vastutusrikasteks komponentideks. Kuna eriarvamused neis valdkondades võivad sageli viia nende suhete halvenemisele, pettumisele ning isegi kristliku kogemuse täielikule kaotamisele, peaks abieluks piisava valmistumise hulka kuuluma ka abielueelne pastoraalne nõustamine neis asjus" ("Koguduse kord" - Kristliku elu normid - Kihlus ja abielu).
In English