Ülemlaulus kõlab kolm korda(!) mõte: "ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!" Järelikult peab olema oluline sõnum. Kuidas seda seda tõlgendada?
Tõepoolest see on kirjas Ülemlaulus 2:7; 3:5 ja 8:4. Ilmselt on sellel mitu võimalikku mitu tõlgendust, mis ei välista üksteist.
Esmalt Ülemlaulust kui tervikust üldse, kuna sellest sõltub ka selle mõtte mõistmine. Nimelt on Ülemlaulu mõistetud ja tõlgendatud erinevalt. Üks võimalus on, et see on lihtsalt poeem pruudi ja peigmehe igatsusest teineteise järele ja vastastikusest rõõmust teineteisest, milles ei puudu ka erootika. Seda seisukohta peegeldavad lõikude alapealkirjad uuemates eestikeelsetes piiblitõlgetes. Näiteks, „Pruudi ja peigmehe kahekõne“. Samas on see vaieldamatult osa Jumala Sõnast. Teine võimalus on, et kogu see poeem on allegooria ja räägib Kristusest ja kogudusest. Seda seisukohta peegeldavad lõikude alapealkirjad vanemates eestikeelsetes piiblitõlgetes. Näiteks, „Kristuse ja tema pruudi lahke kõne isekeskis“. Mina usun, et Ülemlaul on mõlemat – nii kahest teineteist armastavast inimesest kui ka Kristusest ja kogudusest.
Teiseks on tarvis teada, mida on siin mõeldud sõnaga „armastus“? Eesti kõnekeeles kasutatakse seda tundeid tähistavat sõna ka armastatud isiku kohta. Näiteks, „tema on minu vana armastus“. Ma ei ole heebrea keele asjatundja, mistõttu ma ei saa öelda kuidas on selle sõna kasutamisega heebrea keeles, aga tundub, et ka heebrea keeles on see vist nii. Vähemalt on Piibli vene keelde tõlkija mõistnud seda nii, samuti Martin Luther. Venekeelses piiblitõlkes kasutatakse nendes kirjakohtades sõna „armastatu“, sakasakeelses Lutheri tõlkes kasutatakse Ülemlaul 2:7 ja 3:5 sõna „sõbratar“ ning 8:4 „minu armastus“.
Kui siin räägitakse armastavast paarist ja nende mõtetest ning armastuse all on mõeldud armastatud isikut, siis on toodud kirjakohtades lihtsalt armastava inimese soov, et keegi ei häiriks tema kallima und. Kes meist ei soovi, et meie lähedast inimest ei tülitataks, häiritaks? Vastavalt võimalustele peamegi tema eest seisma. Kui mõeldakse tunnetest, siis on tegu hoopis sügavama mõttega – teistel ei ole võimalik armastust tekitada (äratada), seda ei maksa üritadagi, kuigi vahel võib tekkida kiusatus seda teha. Armastus tuleb (ärkab) siis, kui ise tahab (mis ei tähenda, et keegi ei saa selle tekkimiseks soodsat „pinnast“ luua).
Nii on ka armastusega Kristuse või Jumala vastu. Keegi ärgu üritagu ise kelleski usku Jumalasse või armastust Jumala vastu tekitada (äratada). See on võimatu! Me saame inimesele, kes Jumalat ei tunne (või ei usu), rääkida Jumalast ning Tema armastusest ja hoolest väga veenvalt, aga usku või armastust Jumala vastu me tekitada ei suuda. Seda teeb üksnes Jumal – armastus on Püha Vaimu vili (Galaatlastele 5:22), see on Püha Vaimu töö tulemus, aga Jumalgi ei kasuta usu ja armastuse tekitamiseks sundust, vaid laseb sellel ise tekkida (ärgata) siis, kui see ise tahab.
Öeldu põhjal võib tekkida kiusatus mitte üritada patuunne suikunut äratada. Las ta ärkab siis, kui ise tahab. Tegelikult ta ärkabki, kui ärkab, siis kui ise tahab, aga meie, kes tunneme Kristust, peame talle Kristusest tunnistama.
In English