Läheme tagasi algusesse: “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" (1Ms 1:27-28)
Siit võib lugeda, et Jumal tegi inimese Maa majapidajaks, kuid vaevalt see oli ainus eesmärk inimese loomiseks. See, et Ta lõi inimese oma näo järgi, ütleb meile, et inimesest pidi saama Tema sõber, Tema kaastööline. Jumalas olev armastus on elu looja. Inimene rikkus Jumala plaani astudes üle ainsast keelust, mis kehtis Eedenis. Enne patustamist inimesed arvatavasti ei küsinud küsimust elu mõtte kohta, sest elu oli elamist väärt. Patt rikkus kogu elu sellel planeedil ja inimesed ei suuda enam näha elamise eesmärki. Küsimus elumõttest tuleb ikka siis esile, kui elu läheb raskeks ja pole näha lahendust tekkinud olukorrast. Uskmatu inimese elumõte piirdub maiste asjadega ja seepärast maine ebaedu röövib selle mõtte. Uskliku inimese elumõte ulatub maistest väärtustest kaugemale. Me ootame Jeesuse tagasitulekut ja meie elumõte on valmistada end Temaga kohtumiseks ette. Igavese elu lootuseta on raske leida elule sellist mõtet, mis läbiks kõik katsumused ja jääks püsima. Piiblist loeme, et Jumal on elu andja: “Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas.” ( Jh 5:26) Jeesus tuli tooma elu: “Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Jh 10:10) Johannes tunnetas Jumala armastust kurjuses vaevlevas maailmas: “Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.” (1Jh 4:16) Paulus näeb elu ainult Kristuses: “Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rm 6:23) Jeesus ütleb välja mõtte, mis väljendab Jumala armastust inimese suhtes kõige täiuslikumalt: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16)
Kokkuvõtteks võiks öelda, et meie elumõte peaks olema: püsida Kristuses, sest Temas me elame igavesti – ja seda mitte sümboolselt, vaid tegelikult. Kõik mis me siin maailmas teeme, peaks teenima ainult seda üht eesmärki. Kui maine elu ja heaolu iseenesest muutub meie eesmärgiks, siis kaotame inimelu tegeliku mõtte – selle, mis Jumal meid luues meile kaasa andis. Vaadakem üle surmakuristiku tulevase igavese elu poole ja meie elu saab tõelise mõtte, mis ei sõltu olukordadest praeguses elus.
In English