Mis või kes lahutab ja hoiab lahus eesti ja vene adventiste?
Arvan, et sellele küsimusele võib vastata ainult subjektiivselt. Sest mine sa tea, mida lahutavat keegi südames kannab. Nii et siis subjektiivselt.
Asja juure juurest alustades: "eesti adventistid" on eesti keelt kõnelevad ja "vene adventistid" vene keelt kõnelevad adventistid. Mõlema keelegrupi hulgas on esindatud väga mitmed erinevad rahvused. Eestimaa vene keelt
kõnelevad inimesed esindavad näiteks venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, armeenlasi, asereid, moldaavlasi, grusiine, eestlasi, lätlasi, leedukaid
jne.
Seega ei jagune küsimuses olevad grupid mitte rahvuse, vaid keele järgi. Keele oskus või eelistus määrab ära, kellega põhiliselt suheldakse, millisest kanalist saadakse informatsiooni, kes kujunevad liidriteks jne. Sellest omakorda lähtub palju muudki.
Kui ma viibisin oma õpingute tõttu Inglismaal, käisin sellise koguduse osaduses, kus oli esindatud vähemalt paarkümmend eri rahvust ja keelt. Me olime kõik väga erinevad oma tausta, kultuuri ja paljude eelistuste poolest.
Samas olime me ühendatud ühise sõpruse kaudu Jeesusega, ühiste usuliste tõekspidamiste ja ühise missiooni läbi. Meil oli veel üks ühendav sild, mis
tegi meie suhtlemise võimalikuks - inglise keel. Mitte et kõik oleksid inglise keelt hästi osanud. Paljud isegi kehvasti. Näiteks oli meie hulgas arvestatav grupp brasiillasi, kelledest mitmed olid inglise keeles päris
nõrgad. Nemad moodustasid oma alamgrupi, muuhulgas pidades portugalikeelset hingamispäevakooli gruppi ning saades kokku kodudes. Ometi moodustasime me ühise koguduse, viljelesime sooja sõprust ning teenisime koos Jumalat.
Ma olen ise Kuressaarest. Mis ühendab mind näiteks adventistiga Pärnust? Sõprus Jeesusega, samad tõekspidamised, ühine missioon. Kui me just
isiklikud sõbrad ei ole, siis muud ei midagi. Aga kui ma kohtun ka isiklikult võõra Pärnu adventistiga, tunnetan ma lähedust, ajan natuke juttu ja tore on. Sama kehtib ükskõik millise adventisti suhtes, olgu ta "vene", "inglise", "brasiilia" või "uganda" advenstist. Peab olema täidetud vaid üks
tingimus, et naeratuste vahetamisest enam seltsida - meil peab olema võimalik mingis mõlemale arusaadavas keeles mõtteid vahetada.
Näiteks osalesin ma 2008. aasta venekeelses suvelaagris Giideoni laagrikeskuses. Ma suhtlesin seal päris paljude inimestega. Erinevas mahus küll. Peale mulle juba tuttavate inimeste kohtusin ma seal mõne Ida-Virumaa
ja Tallinna "vene adventistiga", kellega me varem ei olnud ninapidi koos seisnud. Päris pikemalt sain jutelda nendega, kes rääkisid üpris soravat eesti keelt. Vaid mõned sõnad ja laused oli võimalik vahetada nendega,
kellega suhtlesime vene keeles - mu vene keele oskus on lihtsalt suhteliselt piiratud. Kui ma ei oskaks vene keelt üldse (või ei julgeks oma vähestki kasutada, n. kartuses eksida), siis oleksin ma võinud viimastega ainult
naeratusi vahetada.
Mind ei lahutanud seal laagris kellestki miski. Lihtsalt ühenduse efektiivsus olenes vastatikusest keeleoskusest.
Nii ma isiklikult arvan, et kui just südames mingit patust vaenu ei kanna, ei ole otsest faktorit või veel vähem kedagi, kes hoiaks "eesti" ja "vene adventiste" lahus. Osa vahet kaob ajapikku ilmselt vene keelt kõneleva Eesti
elanikkonna kasvav eesti keele oskus. Seni annab suhtlemist hoogustada lihtsalt rohkem omavahelisi sidemeid luues (nt. Kuressaare kogudus võiks
minna Jõhvi külla ja vastupidi).
In English