ARMASTATUD JOHANNESEST SAAB ILMUTUSRAAMATU AUTOR

Kui Kristus oli taevasse läinud, häiris võimukandjaid Johannese tunnistus Kristusest. Väega tunnistas ta tõsiasjast, et Kristus oli ülestõusnud Päästja. Roomlased olid Kristuse risti löönud juutide meeleheaks. Nüüd püüdsid nad veelgi neile meeldida, saates Johannese paika, kus tema häält polnud kuulda ei juutidele ega paganatele. Ta pagendati Patmose saarele.

Näiliselt lubas Issand oma vaenlastel võidutseda, vähemalt pealtnäha tundus nii. Kuid Jumala käsi tegutses pimeduses nähtamatult. Jumal lubas oma ustava sulase paigutada sinna, kus Kristus sai anda talle senisest imeväärsema ilmutuse maailmale edastamiseks. … Johannes oli tühjal saarel otsekui varjul, ning siin külastas teda Kristus, avades talle ülimalt imeväärse pildi oma aust ning tehes talle teatavaks, mis maailmas tulevikus aset leiab. …

Johannes oli eraldatud oma vendade seltskonnast ja suhtlemise rõõmudest. Aga keegi ei saanud eraldada teda Kristuse valgusest ja ilmutusest. Kristus laskis oma sulasele paista suurt valgust. Armastatud jünger sai rikkalike eesõiguste osaliseks. Koos teiste jüngritega oli ta rännanud koos Jeesusega, õppinud Temast ja tundnud rõõmu Tema sõnade üle. … Pühal hingamispäeval tegi ülestõusnud Päästja oma ligioleku Johannesele teatavaks; talle antud tunnistus on antud ka meie jaoks. Jumal soovib, et uuriksime Pühakirja, et teaksime, mis toimub selle maailma ajaloo lõpupäevil.

[Tsiteeritud Ilmutuseraamatu 1. peatükki.] See on väga võimas tunnistus, kuid selle tõelist tähendust tajutakse vaid uduselt. Kaalutlegu Piibli iga õppija hoolikalt Ilmutuseraamatu esimese peatüki igat sõna, sest iga sõna ja iga lause selles on kaalukas ja tähendusrikas.

Kristuse ilmumine Johannesele olgu kõigile, nii usklikele kui uskmatutele, tõendiks, et Kristus on üles tõusnud. See tõsiasi andku kogudusele elavat väge. Mõnikord ümbritsevad Jumala rahvast tumedad pilved. Väliselt paistab, et rõhumine ja tagakiusamine hävitab nad. Kuid niisugustel aegadel antakse kõige olulisemad õppetunnid. Nii nagu pimedaimal ööl säravad tähed kõige heledamalt, nii paista- vad kõige säravamad kiired Jumala auhiilgusest just sügavaimatel masendushetkedel. Mida pimedam on taevas, seda selgemad ja mõjurikkamad on valguskiired Õiguse Päikeselt, ülestõusnud Päästjalt. – Käsikiri 106, 1897.