JUMALA SÕNUM OMA RAHVALE

Johannes oli Päästja elutöö ajal Temaga lähedalt seotud. Ta oli kuulnud Tema imelisi sõnu ja näinud Tema imeväärseid tegusid ning andis sellest kõigest selgepiirilist tunnistust. Ta kõneles südamest, mis voogas armastusest Kristuse vastu ning ükski vägi ei suutnud neid sõnu takistada. …

Nagu Tema Issand nii oli ka Johannes kannatlikult valmis kõikideks katseteks teda surma saata. Kui vaenlased viskasid ta keeva õli täis katlasse, arvasid nad, et temaga on lõpp. Ent siis, kui kõlasid saatanliku päritoluga sõnad: “Nii hukkuvad kõik, kes usuvad sellesse petisesse, Jeesusesse Kristusesse Naatsaretist,” teatas Johannes: “Minu Issand alistus kannatlikult kõigele, mida Saatan ja Tema inglid suutsid Tema alandamiseks ja piinamiseks välja mõelda. Ta andis maailma päästmiseks oma elu. Ta suri, et meie võiksime elada. Mul on au Tema nime pärast kannatada. Mina olen ainult nõrk, patune inimene, kuid Kristus oli püha, veatu, rüvetamata, teistsugune kui patused. Tema ei teinud pattu ega leitud pettust Tema suust.” Johannese sõnadel, kuigi ta kannatas vaenlaste käe läbi, oli mõju, ning samad mehed, kes ta katlasse olid heitnud, tõmbasid ta sealt välja.

Pärast seda saadeti Johannes Patmose saarele. Vaenlased arvasid, et ta seal usukaaslastest lahutatuna karmides tingimustes ja unaruses sureb. Johannes aga leidis sealgi sõpru ja aitas inimesi pöördumisele. Vaenlased arvasid, et on lõpuks saatnud ustava tunnistaja paika, kus ta enam Iisraelile ega maailma õelatele valitsejatele tüli ei tee. …

Jumal, Kristus ja taevased väehulgad olid Johannese kaaslased Patmose saarel. Neilt sai ta õpetust, mida andis edasi kaaslastele, kes koos temaga olid maailmast lahutatud. Seal kirjutas ta üles Jumalalt saadud ilmutused ja nägemused, mis käsitlesid maailma ajaloo lõpuperioodil aset leidvaid sündmusi. Kui tema hääl enam tõest tunnistada ei saanud, kui tema enam ei saanud kõnelda Isikust, keda ta armastas ja teenis, põlesid talle sellel tühjal kaljurannikul antud sõnumid edasi nagu lamp. Kõik paganahõimud, suguharud, keeled ja rahvad võivad tundma õppida Issanda kindlat eesmärki mitte ainult juudi rahva, vaid kõikide maailma rahvaste jaoks. – Käsikiri 150, 1899.