Meil on ka Peetel, st Jumala koda, kuhu me koguneme Jumalat kiitma ja teenima – kas see paik on kardetav? Jah, kui me usume, et aukartust äratav püha Jumal on isiklikult kohal, sest see on Tema koda. Kus Ta siis veel peaks olema kui mitte oma kojas? Ja selles kojas on taevasse viiv värav, sest me kuulutame päästest, mille Jeesus meile oma surmaga on muretsenud.
Ta oli üksiku süütundes põgeneva Jaakobi juures lageda taeva all ja sellest teame, et Jumala koda on seal, kus oleme meie; meie patt ega süütunne ei aja Teda eemale. Kuigi me oma patu ja uskmatuse tõttu hetkel Teda ei näe, on Ta ometigi kohal. Ta on lubanud kohal olla! Ka kõige armetum ja mahajäetum koht on suure Jumala koda, sest seal on inimene, keda Ta armastab.
Ta ei lähe ära isegi ajades. Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ (Lk 5:8), aga Ta ei läinud. Kui Juudas peale Jeesuse reetmist ütles, et ta on pattu teinud, pidi Jumal olema seal, sest ainult Tema toob meid patu tundmisele. Jaakob tundis end reeturi ja petisena, ometi oli Jumala koda tema juures, Jumal oli seal.
Mina olen reetur ja ehkki ma pole ütelnud, et Ta ära läheks, on seda öelnud minu teod. Ta ei jätnud Jaakobit ja Ta ei jäta mind ega sind, sest Ta armastab meid. Ta on meid märkinud oma peopesadesse, kus on igavesti ristihaavade jäljed. Kui me lubame, osaleb Ta meie elus ja me võime öelda nagu Taavet: „Ma jään Issanda kotta eluajaks.“ (Ps 23:6)
Armas Jumal, me täname Sind, et oled alati meiega, isegi siis, kui me oma pattude ja puudustega Sinust kaugeneme. Anna meile armu ja julgust tunda Sinu kohalolu igas paigas, kuhu läheme, ja aita meil valida Sinu koda kogu eluaja.
Eha Lobjakas
In English