ME PALVETAME, SEST ME ARMASTAME

Eestpalve teema tõstatab Jumalat otsiva inimese mõtetes palju küsimusi. Mis koht on meie kristlikus elus teiste eest palvetamisel? Mis väärtus sellel on? Mis sellest tuleneb? Tähendamissõna inimesest, kes otsib keset südaööd leiba, heidab valgust just nendele küsimustele.

Pane esmalt tähele, et meil endil ei ole midagi, mida sõbrale pakkuda. Me peame minema kellegi teise juurde, kellelt saada vajalikke vahendeid. Kui me tahame kedagi teist aidata, siis peame esmalt ise oma Sõbra juurde minema, kes on Eluleib, selleks et saada seda, mida võime teistega jagada. Kui oleme mures oma lähedaste pärast, siis ei tunne me kunagi ebamugavust, kui peame nende vajadusi rahuldama. Kuigi oli südaöö, läks tähendamissõnas mainitud inimene välja, et leida, mida ta vajas. Ta oli valmis otsima niikaua, kuni saab abi.

Mõnikord küsitakse, et kui kaua peaksime oma armsate pärast palvetama? Millal peaksime loobuma? Minu arvates on see selline küsimus, mida armastus ei küsi kunagi! Kui me palvetame oma armsate pärast, siis me ei lakka kunagi palvetamast, sest me ei saa teisiti. Kui John Knox palvetas “Anna mulle Šotimaa või ma suren,” siis palvetas ta seepärast, et armastas Šotimaad. Tõeline armastus peab palvetama. Mooses palvetas Iisraeli rahva pärast isegi siis, kui Jumal pani ta proovile, öeldes, et hävitab rahva ja alustab uue sooga Moosesest alates. Mooses palvetas ikkagi, sest tema armastus Iisraeli vastu oli nii suur, et ta ei saanud teisiti. Tol hetkel oli Mooses näide Jeesuse armastusest. Ta oli Vahemees, nii nagu Jeesus on meist igaühe Vahemees.

Selle tähendamissõna üheks suurimaks mõtteks on Jumala vastuse kindlus. Sellele, kes palus, anti „niipalju, kui tal vaja“. „Mitte kunagi ei öelda kellelegi, et teda ei saa aidata. Need, kes paluvad kas või südaööl leiba, et toita näljaseid, saavad, mida palusid.” – Kristuse tähendamissõnad, lk. 148. Palve teiste eest viib tulemusteni! Meie enda suhe Jumalaga muutub sügavamaks, kui ühineme Temaga nende teenimises, kelle eest Ta oma elu andis.