PALVETAMINE, KUI SA SEDA ERITI EI TAHAKSKI

Kui vastab tõele, et suhe Jeesusega on kogu kristliku elu alus ja palve kui otsene suhtlemine Jumalaga, on eluliselt vajalik selle suhte säilitamisel, siis teeb Saatan kõik, mis tema võimuses, et hoida meid otsimast Jumalat läbi palve.

Üks tema parimatest lõksudest sellel teel on meelitada meid patustama. Ta juhib meid langemisele ja siis ütleb, et enam ei ole mingit mõtet Jumalat otsida. Saatan on huvitatud meie halva käitumise ärakasutamisest selleks, et lõhkuda meie suhe Jumalaga. Vähem huvitavad teda meie puhul ükskõik millised halvad teod ise.

Kui me tõesti usume, et meie ise ei suuda midagi teha, et end Jumala silmis paremana näidata ja et meie ise ei saa ära teenida Jumala lunastust, siis jätkame visalt usu-suhte otsimist Jumalaga, hoolimata sellest, kas me langeme, ebaõnnestume või patustame. “Kui me tunneme, et oleme patustanud ja ei saa palvetada, siis tegelikult on just see õige aeg palvetamiseks. Me võime tunda häbi ja sügavat alandust, kuid me peame palvetama ja uskuma.” - Mõtteid õndsakskiitmiste mäelt, lk. 115.

Palves on jõud. Ainult läbi palve ja Jumalaga suhtlemise saame piisavalt jõudu, et võita Saatana plaane. Mida enam mõistame palve tähtsust, seda enam hakkame palvetama. Meile on tõotatud, et “ükski siiras palve ei lähe kaduma. Taevaliku koori ülistushelide keskel kuuleb Jumal isegi kõige nõrgema inimolendi appihüüdeid. Me valame oma südameigatsused välja oma toas, me oleme palves teed käies ja meie sõnad jõuavad universumi Valitsejani. Nad võivad olla kuuldamatud inimlikele kõrvadele, kuid need ei vaju vaikusesse ega kao ümbritsevasse argimelusse. Miski ei suuda uputada hinge igatsust. See tõuseb kõrgemale tänavamürast, kõrgemale rahvahulkade lärmist, kuni taevaste õuedeni. See on Jumal, kellega me räägime ja meie palvet kuuldakse.” – Kristuse tähendamissõnad, lk. 174.