PÜSIVUS PALVES

Näis, nagu Jeesus isegi ei märganud naist, kes nende järel käis. Ta ei vastanud ka tema hüüetele. Lõpuks palusid Ta jüngrid, et Jeesus naise ära saadaks, sest too tüütas neid. Kui Jeesus viimaks naise poole pöördus, siis Ta vastas, et Tema abi ei olnud naise jaoks mõeldud ja kui naine ikka veel peale käis, tegi Jeesus märkuse koerte kohta. Ometi jätkas naine palumist ja tema palve sai täidetud.

Sa näed leske ilma ühegi sendita, kaltsudes ja üksikuna. Ta ilmub üha uuesti ja uuesti kohtuniku ette, kes võiks tema kannatusi hetkega leevendada, kui ta vaid sooviks. Kuid kohtunik keeldub. Naine tuleb taas ning esitab oma palve. Viimaks saabki ta abi, mida vajas.

Miks on need lood Pühakirja üles tähendatud? Meile on öeldud, et „püsivus palves on palvele vastamise tingimuseks.“ – Tee Kristuse juurde, lk. 97. Aga miks? Kas Jumal ei taha meile appi tulla? Kas Teda peab veenma meid aitama?

Mõlemas toodud näites on Jumalat ilmutatud eelkõige läbi vastandi, mitte võrdkujuna. Sürofoiniikia naist kohtles Jeesus nii nagu juudid seda teinud oleks. Ta soovis oma jüngrite südames äratada kaastunnet naise vastu, kuigi tol ajal olid jüngrid pigem juutide poolel. Nad tundsid sarnaselt nendega põlgust “väljaspool” olijate vastu ning seetõttu ei jõudnudki õppetunni mõtte neile täielikult kohale. Naine aga nägi Jeesuse kaastunnet, mida Ta ei suutnud peita, ning ta jätkas visalt oma palumist, kuni talle vastati.

Ebaõiglane kohtunik on samuti vastupidine näide sellest, kuidas Jumal meiega käitub. Jumal on veelgi enam valmis andma häid ande meile, võrreldes meie andmisega oma lastele. Ta osutab ebaõiglasele kohtunikule ja ütleb, et kui isegi sellist ebaõiglast meest on võimalik püsivusega võita, siis kui palju enam saab Tema, kes on alati valmis meid aitama, vastata meie abipalvetele.

Kuidas seda püsivust saada? „Kristus Ise oli pannud ema südamesse selle püsivuse, mis ei lasknud tal loobuda. See oli Kristus, kes andis anuvale lesele julguse ja kindlameelsuse kohtuniku ees. ... Ja seda meelekindlust, mille Ta ise on meisse istutanud, ei jäta Ta tasumata.” – Kristuse tähendamissõnad, lk. 175.