ANDMISES ON ELU

Kui inimesel tekib suhe Jumalaga, siis tärkab tema südames igatsus jagada Jumala armastust ka teistega. „Kui inimene tuleb Kristuse juurde, tekib soov kohe teistele teatavaks teha, kui hea sõbra on ta leidnud Jeesuses.” – Tee Kristuse juurde, lk. 78.

Kristlik tunnistamine on kolmas olulistest osadest meie suhtes Kristusega. Me räägime Temaga, me kuulame, mida Tema meile ütleb, ja läheme erinevatesse paikadesse ning tegutseme koos Temaga – see ongi kristlik teenistus. Üksteisega koos töötades, koos erinevaid asju tehes, koos reisides – ainult nii õpime üksteist paremini tundma. Sama kehtib ka meie sõpruse kohta Kristusega. Kui me Temaga koos töötame, siis ka elame rohkem koos Temaga. “Kui teeme teistele õnnistuste jagamisel jõupingutusi, saame ka ise õnnistatud. See oligi Jumala eesmärk, kui Ta andis meile ülesande lunastusplaanis.“ – samas, lk. 79.

Füüsilises elus kehtib reegel, et kui me ainult sööme ja joome, aga ei liiguta ennast, siis kaotame tegutsemisjõu. Samuti ka kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud väge, mitte ainult ei kaota võimaluse kasvada Kristuses, vaid jääb ilma sellestki jõust, mis tal juba on.

Kui keegi on alustanud suhtlemist Jumalaga ja leidnud selle sügava tähenduse, kuid mingi aja pärast tunneb, kuidas kõik viltu kisub, siis üheksal juhul kümnest on tegu sellega, et ta ei ole seotud teiste teenimisega.

Jumal annab pidevalt. Tema andev vägi on see, mis tagab universumi eksisteerimise. Tema hoolivus ja armastus inimese vastu ei ole kahanenud. Me ei saa Temale vaadata ega Tema sarnaseks saada, kui me ei anna teistele seda, mida oleme Temalt saanud. Kui me keeldume Kristusega ühinemast teenimise töös, siis loobume tegelikult edaspidisest suhtest Temaga. Ja see suhe, mis meil juba oli, sureb, muutudes üksnes väliseks vormiks. Kui me räägime Jeesusest ja jagame Tema armastust teiste inimestega, siis tugevneb meie armastus Tema vastu ja meie suhe Temaga kasvab jätkuvalt.