Ajastute konflikt – võitja

Pr Deansil oli vaid üks laps, poeg. Ta nimi oli Harold. Ema oli ta üle nii uhke ning oli eriti õnnelik, kui poeg temaga nädalast nädalasse koos kirikus käis. Ema tahtis alati väga, et pojast saaks kristlane. Kõik läks hästi, kuid kui poiss vanemaks sai, hakkas ta suhtlema valede sõpradega ning õppis peagi suitsetama, jooma ning uimasteid tarbima. See tegi ta ema väga õnnetuks.

Ühel päeval teatas Harold, et läheb sõjaväkke. Ta ema anus, et poiss seda ei teeks, kuid ta ei tahtnud oma ema kuulata. Ta tahtis oma vabadust ning oli kindel, et see oli õige tee.

Ema palvetas Haroldi pärast iga päev. Ta teadis, et poeg pole enam kristlane. Mis siis, kui ta lahingus surma saab ning pole valmis oma Issandaga kohtuma! Ema jaoks oli väga raske sellele mõelda. Ta armastas oma poega nii väga!

Ühel päeval kõlas ta uksel koputus. Kui ta ukse avas, leidis ta eest mehe, kena kohver käes, kes tutvustas ennast kui pereteenuste osutajat. Naine kutsus mehe sisse ning uuris peagi mõningaid ilusaid kristlikke raamatuid nagu "Ajastute igatsus", "Suur võitlus" ja teised. Ta tundis soovi osta ning talle tekkis mõte raamatud Haroldile saata. Võibolla, ta polnud küll kindel, kuid võibolla loeb poeg neid raamatuid ning leiab oma tee tagasi Issanda juurde.

Harold saadeti appi piirkonda, kus toimusid poliitilised rahutused. See oli ohtlik ning ta ema teadis seda liigagi hästi. Oh, kui ta vaid õpiks jälle Jeesust tundma – see teeks ta nii õnnelikuks!

Ühel päeval sai ema telefonikõne sõjaväe peakorterist ning talle teatati, et Harold oli surma saanud. Ta oli täiesti endast väljas. Ta on kadunud, igavesti kadunud, mõtles ta ning nuttis igal päeval hilise ööni välja.

Ta uksel kõlas uus koputus. Kui ta seekord ukse avas, nägi ta sõdurit, kes seal täies vormis seisis. Mees tutvustas ennast kui Haroldi sõpra. Naine kutsus ta sisse ning mees selgitas oma külaskäigu põhjust. Ta oli pärast Haroldi surma kõik ta asjad kokku kogunud ning otsustas need emale isiklikult kätte toimetada. Asjad olid kõik suures sõjaväekotis. Sõber rääkis talle Haroldist ja viimastest päevadest, mille olid koos veetnud – kui väga ta oli nautinud neid raamatuid, mille ema talle saatis.

Sõdur lahkus ja ema otsustas koti avada. Seest leidis ta kõik oma poja isiklikud asjad – erariided, kingad ja nii edasi –, kuid ta leidis ka raamatud, mille oli talle mõne kuu eest saatnud. Ta hakkas taas nutma, kuid kui ta ühe raamatu avas, nägi ta seal poja käekirja. Ta luges: "Sellel päeval avastasin ma Jeesuse kui oma isikliku Päästja." Harold leidis Jeesuse. Jumala raamatud olid tema jaoks õigel hetkel olemas.