MIKS JEESUS NUTTIS

Kui Jeesus Maarja ja Martaga Laatsaruse haua juurde läks, oli Tal plaan, kuidas leinahetk rõõmuhetkeks pöörata. Siiski loeme Piiblist, et “Jeesus nuttis”. Kuidas on see võimalik? Jeesus ei kartnud, et Laatsarus jääb sinna kivi taha. Mida meie nimetame surmaks, ei ole probleem Jumalale. Surm ei ole iial olnud probleem Jumalale. Laatsaruse ülesäratamine oli arvatavasti üks kergemaid asju, mida Jeesus maa peal olles tegi. Ja kui Issand ise laskub taevast kõuemürina saatel, peaingli hääle saatel ja Kristuses surnud tulevad välja oma magamisasemetest, kus iganes nad on, siis on see üks lihtsamaid asju, mida Jumal iial teinud on.

Ainus probleem Jumalale on uskmatus. See on probleem. On suur ime näha inimest tulemas skeptitsismist ja ateismist välja Jeesuse juurde. See on palju enam kui Laatsaruse ülesäratamine. Jeesus nuttis Laatsaruse haual inimeste uskmatuse pärast.

Inimesed ütlesid: “Oo, Ta nutab, sest Ta armastas teda”. Ei, see ei olnud nutu põhjuseks. Ta nuttis, kuna inimesed ei uskunud. Nad ei võtnud vastu seda, mida Ta pakkus. Nagu Ta on öelnud: “Kes ei tule minu juurde, sellel ei ole elu.”

Oli teinegi põhjus, miks Jeesus Laatsaruse haual nuttis. Ta nuttis nendega, kes olid kurvad. Mitte ainult Maarja ja Martaga, vaid kõigi ajastute leina pärast. Tema pilk libises üle sajandite ja Ta nägi inimperekonna valu sajandite jooksul, mis olid veel ees.

Tema armastus oli nii suur, et Ta tundis kaasa oma sõprade kaotusele, isegi kui Ta teadis, et see kestis vaid korraks. Ta igatseb kergendada iga oma lapse koormat. Ta nutab täna nendega, kes nutavad. Ja selle ohvri tõttu, mis Ta meie eest tõi, on meile tõotatud aeg ja koht, kus meie pisarad ära pühitakse.