ME EI PEA KUNAGI SUREMA
Avaldatud 28.1.2009, rubriik Päeva sõna
Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda? Jh 11:26
Üks mees oli haige – mees nimega Laatsarus Betaaniast, Maarja ja ta õe linnast. See oli seesama Maarja, kes võidis Jeesust õliga ja kuivatas tema jalgu oma juustega.
Ajastute igatsus räägib meile, et juba esimesest kohtumisest alates oli Laatsaruse usk Kristusesse tugev. Temast sai üks Jeesuse kõige ustavamaid jüngreid (lk. 524). Neist kõigist – Maarjast, Martast ja Laatsarusest – said Jeesuse lähedased sõbrad. Millal iganes Jeesus Betaanias peatus, külastas Ta neid. Nad olid ühendatud lähedase vendluse ja armastuse sidemega.
Jeesus reisis palju. Just siis, kui Laatsarus haigestus, oli Ta kaugel Juudamaast ja Betaaniast. Marta ja Maarja saatsid Jeesusele sõnumi: “Tema, keda Sa armastad, on haige.” Loomulikult peaks Jeesus kohe Laatsarust tervendama tulema, kuna Ta armastas Laatsarust väga. Kuid Jeesus saatis sõna: “See haigus pole surmaks.” Õed kiirustasid Laatsaruse magamistuppa. “Laatsarus, kas sa kuuled meid?” “Jah.” “Ära muretse, Laatsarus, sa ei sure. Jeesus ütles nii.”
Kuid siis ta suri. Seda pidi olema raske taluda. Isik, kes ei istu Jeesuse jalgade juures, saab Jumala peale vihaseks, süüdistades Jumalat, et Ta lubab tulla kõigil neil muredel. Aga selle jaoks, kes istub Jeesuse jalgade juures, on kõik teisiti. Hoolimata šokist ja leinast, mida nad pidid tundma, ei löönud Maarja ja Marta usk kõikuma. Nad ei süüdistanud Jeesust Laatsaruse surmas.
Pärast pikka kahepäevast ootamist ütles Jeesus oma jüngritele: „Nüüd läheme tagasi Betaaniasse. Laatsarus magab.” Jüngrid arvasid, et Jeesus räägib unest kui puhkusest. Nad ei suutnud mõista, miks tahab Jeesus minna teda üles äratama. Viimaks ütles Jeesus tüdinult, keeles, mis oli neile tuttav: “Laatsarus on surnud, kuid ma äratan ta üles.”
Jeesus läks tagasi Betaaniasse ning kohtus Maarja ja Martaga. Hoolimata kaotusest oli nende usk säilinud. Ülejäänud lugu sa juba tead. Kivi veeretati eest ja Laatsarus äratati ellu. See, mida me nimetame surmaks, on vaid ajutine lahusolek. See ei ole igavene. Igaüks meist võib vaadata ette suurele taaskohtumisele, kui Jeesus tuleb.