Mu magus parfüümiäri

D. R. L. Astelford, kes oli aastaid kirjandusevangelist ja kirjastusjuht, saatis meile selle kogemuse. Laseme tal oma sõnadega lugu jutustada.

""Meile tuleb külaline!" teatas ema. "Tuleb hr Rafael Fleitas, kolportöör, ja ta jääb järgmiseks paariks päevaks meiega." Olin nii elevil. Noore lapsena armastasin, kui meile koju kedagi seltsiks tuli!

See juhtus kolmekümnendate alguses ja me elasime Hollandi Antillides. Mu esimene küsimus oli: "Mis keelt ta räägib? Hollandi? Papiamento? Inglise?" Ema seletas, et ei ühtki neist, vaid hoopiski hispaania keelt. Olin veelgi rohkem põnevil, kui mõtlesin külalisele, kes ei rääkinud ühtki meie keelt.

Tuli päev, mil hr Fleitas saabus. Mind tõmbas kohe tema poole, sest tal oli silmis selline sõbralik tuluke. Mäletan, et ta võttis aega, et minuga suhelda üritada. Esimese asjana tõmbas ta välja väikese pudeli ja sirutas käe sellega välja, et ma nuusutada saaks. See oli meeldiv lõhn, võibolla magusaim, mida olen kunagi tundnud. Kui ta nägi, et see mulle meeldis, sirutas ta selle uuesti välja – mulle nuusutada. Oi, milline suurepärane lõhn! Siis osutas ta minu peale ja ütles: "Sina kolportur!" Otsustasin sealsamas ja sel hetkel, et see on midagi minu jaoks – ükskõik, mida see siis ka ei tähendaks!

Hr Freitas võttis aega, et mulle oma kohvreid ja raamatuid näidata. Pantomiimi kaudu näitas ta mulle isegi seda, mida nendega tegi. Tal oli hea miimika ja ma sain aru. Tahtsin ka endale kohvrit.

Kui ta lahkus, pärisin vanematelt, kas võin ka kohvri ja mõned raamatud saada. Nad täitsid mu soovid ja ma olin pilvedes! Kohe läksin nende laste koju, kellega iga päev mängisime ja kraaklesime. Raamatud olid kõik hollandikeelsed. Kui ma raamatuid teistele näitasin, leidsin inimesed, kes neid ostsid. Mõnikord pidin isegi rahatähti koju tooma, et ema need lahti vahetaks. See meeldis mulle ka! Mõtlesin sellest kui oma "magusast parfüümiärist".

Kui algkoolis käisin, oli mu eesõiguseks pooleajaliselt tööd jätkata. Põhikoolis läksin stipendiumi plaanile ja teenisin nii igal aastal oma õppemaksu. Tegin tõsiselt tööd ja selle ameti vaimulikud imed avanesid mu ees aina enam ja enam. Isegi edasiste õpingute ajal maksis see "magus parfüümiäri" kooli eest. Nägin, kuidas Jumala suured eesmärgid peegeldusid mu klientide silmist ja ka minu südamest.

Tundsin siiralt, et Jumal valmistas mind ette Tema teenimiseks, kuid mis töö see võiks olla? Ei mingit küsimust! Olin keskendunud vaid ühele – eesmärgile, mille sain lapsepõlves, kui kallis vend Freitas, minul veel magusa parfüümi lõhn ninas, oma parimas inglise keeles ütles: "Sina kolportur!" Tänan Jumalat selle mehe mõju pärast minu elule.