AUS ÜLESTUNNISTUS

Oled ehk kunagi mõne konkreetse patu puhul mõelnud, kas tunnistada seda Jumalale või teistele inimestele? Kas sind on vaevanud küsimus, mida tunnistada või mida mitte ja kuhu tõmmata piir? Meid on hoiatatud, et ülestunnistustega tuleb olla ettevaatlik. „Meie religioosse ärkamise vigadest on paljud tehtud ülestunnistustega. Ülestunnistus on hingele hea, kuid sellega tuleb targalt ümber käia.” – Tunnistused, 5.kd, lk. 645. Kellele ja kuidas peaks patte tunnistama, see on küsimus, mis nõuab hoolikat ja palverohket mõtlemist. Seda tuleb kaaluda igast vaatenurgast, kaaludes seda Jumala ees ja otsides taevalikku valgustust (samas lk. 645,646).

Kui meie ette kerkib küsimus, et kellele tunnistada oma eksimusi, siis on meile antud selged juhtnöörid. Kindlasti ei tohi jätta oma vigu tunnistamata inimestele, keda need puudutavad. (Kristliku kasvatuse alused, lk. 239). Teiseks üldreegliks on see, et üksnes sind ennast puudutavaid patte tunnista Kristusele. (Nõuandeid terviseks, lk. 374).

Kui mul on elav suhe Jumalaga, siis ei pea ma maha istuma ega hakkama arvet pidama, kui palju ma olen valesti teinud, ja siis terve öö üleval istuma, et koostada nimekirja ning siis seda veel uuesti üle kontrollima. Jumal teab, kuidas anda mulle märku selle kohta, mida peaksin üles tunnistama.

Vastutus selle eest, mida peame üles tunnistama, lasub Jumalal ja Pühal Vaimul. Meie osa on vastata Talle viivitamata. Kui meil on patte, mida üles tunnistada, siis ei tohi me kaotada hetkegi, et neid heastada. On raske tunnistada, et olen eksinud. Aga kui näeme, et tunnistamata patud ja asjade mitteheastamine takistab meie suhet Kristusega, ja kui mõistame otsest seost pattude tunnistamise ja kristliku kasvamise vahel, siis ei tundu ülestunnistamine enam sugugi nii raske.

Meil kõigil on sellega raskusi. Kuid me saame olla tänulikud Jeesusele tema armastava lahkuse eest. Ta on ikka veel piisavalt vägev, et meiega suhelda ja et näidata meile, mida peame üles tunnistama ja kuidas edasi toimima.