„ÜTLE, ET SUL ON KAHJU!“

Kui käisin kolmandas klassis, siis mängisime vahetundides sageli õues. Higiste ja tolmustena sisse tulles pidime kõigepealt minema poiste WC-sse ennast puhtaks pesema. Kuid me unustasime, et pidime seda tegema vaikselt. Järsku tormas kõrvalklassi õpetaja WC-sse ja küsis: “Mis teil viga on? Te karjute nagu kamp indiaanlasi!”

Mina aga olin solvunud. Esiteks olin kindel, et tal ei olnud mingit õigust meie WC-sse tulla. Teiseks ei meeldinud mulle see, mida ta ütles. Nii ma siis vastasingi talle üsna ninakalt. Õpetaja arvates käitusin ma kohatult ning ta rääkis sellest minu õpetajale. Mu õpetaja käskis mul minna ja vabandada, öelda, et mul on juhtunu pärast kahju.

Aga mul on ei olnud kahju. Nii ma siis ei läinud ega vabandanud. Järgmisel päeval peatas mind õpetaja juba enne klassi minekut: “Kas sa käisid teisele õpetajale ütlemas, et sul on kahju?“ Nüüd olin ma plindris ja nii vastasin kiiresti: “Jah, käisin küll.” Kuid temal oli veel midagi öelda. Ta oli juba kontrollinud, kas ma käisin vabandamas. Ta teadis, et ma polnud seda ei teinud ja vastas: “Ma just rääkisin Miss Browniga ja tema väitis, et sa ei käinud.”

Nüüd olin veel suuremas jamas. Püüdsin end päästa: “Aga ma ju käisin! Ta ilmselt ei kuulnud mind.” Õpetaja jättis asja sinnapaika.

Me lõpetasime kooliaasta ja mu pere kolis teise linna. Kuid iga kord, kui ma avasin Piibli, meenus mulle see vale, mida ma õpetajale ütlesin. Patu meenutamine on Püha Vaimu töö ja Ta teeb päris head tööd, on ju nii? Lõpuks istusin ühel päeval laua taha ja kirjutasin oma endisele õpetajale kirja, tunnistades talle, et olin tol korral valetanud. Ja ikkagi ei olnud ma leppinud sellega, mida Miss Brown oli teinud.

Kord rääkisin ühel evangeelsel koosolekul selle loo ja pärast koosoleku lõppu öeldi mulle, et mind ootab üks daam. See oli Miss Brown! Möödunud oli enam kui kolmkümmend aastat. Kuid ma ei kahetsenud ikka veel! Rääkisime temaga mõnda aega ja kui koju jõudsin, ootas mind ees kiri Miss Brownilt. Tema palus minult andeks! Ja nüüd, kus tema minu ees vabandas, tundsin ma äkki, et mul oli väga kahju kõige juhtunu pärast! Olen sellele palju kordi mõelnud. Miks ma varem kahetsust ei tundnud? Ilmselt seepärast, et ma ei tundnud seda õpetajat kuigi palju. Tookord WC-s toimunud intsident oli meie ainus kontakt kooliajal. Kui ka meie ainus kontakt Jumalaga on juhuslik, vaid üksikutel kohtumistel põhinev, siis me tunne kunagi, kui väga oleme Talle haiget teinud. Alles siis, kui näeme Tema armastust ja teame, et Ta on meie sõber, tunneme tõelist patukahetsust.