Usu õppetund: 1. osa, Tim Merryman

Kui töötasin Tennessees ja ühte oma juhtnööridest järgisin, jõudsin tagasihoidlikku väikese kahelapselise pere koju. Majapidamise tagasihoidlikkus viitas sellele, et peres polnud vahendeid peenemate elumugavuste jaoks, kuid mind võeti südamlikult vastu. Pärast paariminutilist tutvumist alustasin oma esitlusega ja leidsin, et pereisa oli huvitatud Piibli Viitekogumikust. Ma selgitasin meie erinevaid maksuvõimalusi, kaasa arvatud tasumisplaani, mida võis kasutada vaid 63-dollarilise sissemaksuga.

See tundus aga sellele noorele paarile väga suur summa olevat ja nende näolt peegelduv kurbus oli selgelt arusaadav, sest neile tõesti meeldisid need raamatud. Nad küsisid, kas mul oleks võimalik mõnel teisel korral tagasi tulla, kui neil ehk on parem rahaline olukord. Ma otsustasin situatsiooni katsetada ja selgitasin, miks on kasulik kohe osta, kui vähegi võimalik, selle asemel et raamatu muretsemine määratlemata tulevikku jätta. Jagasin nendega mõningaid piiblitekste nagu Matteuse 6:33: "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi."

Chris, pereisa, vaatas oma naise poole ja ütles: "Võibolla saaksime sissemakse teha siis, kui ma sel nädalal oma palgaraha kätte saan." Siis küsis ta, kas mul oleks võimalik reedel tagasi tulla. Ma olin nõus ja pöördusin reedel tagasi, et nende sissemaksele järele minna. Chris tuli mulle uksele vastu ja kutsus mind sisse. Ta naine oli seal, kuid ma tundsin, et midagi oli valesti. Ma alustasin tervitamist Chrisist ja tuletasin talle meelde, et olin sissemakse järele tulnud, nagu me kokku olime leppinud. Chris pöördus oma naise poole ja palus tal vajaminev summa tuua. Naine nõudis pahaselt: "Kas sa tahad seda ikka teha?" Abikaasa vastas: "Jah, ma ütlesin sulle, et me teeme seda."

Naine lahkus ruumist ning kui ta tagasi jõudis, ta sõna otseses mõttes viskas raha oma mehele! Chris vabandas oma naise käitumise pärast ja selgitas, et kui ta täna oma palgaraha kätte oli saanud, tuli välja, et sellest oli ootamatul kombel osa maha võetud ning järele jäi vaid 69 dollarit. Ta naine oli selle pärast vihane, et ta nägi, kui ilmselgelt neil nüüd elamisrahast puudu jäi.

Ma olen pereinimene ning oskan kergesti kaasa tunda murele pere vajaduste pärast. Tundsin end ebamugavalt. Eelistan tehinguid teha nii, et kodus ollakse selles osas üksmeelel, ja oli ilmselge, et sellel korral see üksmeel puudus. Nii pakkusin ma viisakalt võimalust tehingut edasi lükata ja hiljem tagasi tulla, kui neil ehk olukord parem on.

Selle peale pöördus Chris minu poole, vaatas mulle otse silma ja ütles: "Te näitasite mulle seda piiblisalmi, mis ütles: "Otsige esmalt Jumala riiki!" Ma tean, et mu naine ei usu sellesse, ning ma ei oska teie usu kohta midagi öelda, kuid mina usun seda! Nii et siin on minu sissemakse nende raamatute eest."

Mind hämmastas see, kuidas ta väljendas nii kindlalt oma veendunud usku Jumala tõotustesse. Tundsin end alandlikuna. Ma tunnistan, et mu enda usk oli löönud kõikuma. Mida ma peaks tegema? Ma vormistasin tellimuse, leppisin kokku raamatute kättetoimetamise asjus ja lahkusin, ülistades Jumalat selle usu eest, mille Ta sellele mehele oli kinkinud, ning selle õppetunni eest, mille Ta mulle just andnud oli. Kuidagi ma lihtsalt teadsin, et Jumal neid sellest läbi aitab.