ÜLESTUNNISTUS EI TAGA ÕIGEKSMÕISTMIST

Üks esimesi samme meie suhte loomisel Jumalaga on tunnistada oma patusust, oma patust loomust ja seda, et ilma Kristuseta saavutab meie patune loomus kontrolli meie üle. Kui me ei tunnista oma probleemi, siis me ei tunne vajadust Kristuse järele. Peame mõistma, et loomu poolest oleme patused. See, kas me valetame, petame või varastame, on üks asi. Teine ja tähtsaim asi on tunnetada oma vajadust tulla Kristuse juurde. Tema annab meile meeleparanduse. Alles siis, kui me oleme saanud meeleparanduse anni, saab meie pattude tunnistamine olla tõeline.

Pane tähele, mis on tõelise patutunnistuse eelduseks: „Kui me pole tõelises hinge alanduses ja murtud meelega ning oma ülekohut jälestades oma patte üles tunnistanud, ei ole me iialgi tõeliselt pattude andeksandmist otsinud; ja kui me pole kunagi otsinud, siis pole me ka kunagi leidnud Jumala rahu.” – Tee Kristuse juurde, lk. 38. Patukahetsus peab eelnema ülestunnistamisele. Patukahetsust tunneme aga alles pärast Jeesuse juurde tulemist. Pattude tunnistamine järgneb pattude kahetsusele. Seepärast ongi paljudel inimestel raskusi oma pattude tunnistamisega. Meile on sageli jäänud mulje, et pattude tunnistamine on tee Kristuse juurde või et me saame meeleparanduse osaliseks pärast pattude tunnistamist.

Kas oled kunagi arvanud, et pattude tunnistamine omab teatud väärtust? Või et kui sa õhtul enne magamaminekut kõik oma patud tunnistad, siis võid olla kindel, et oled päästetud? Ei ole olemas sellist asja nagu „õigeksmõistmine läbi pattude tunnistamise”! Pattude tunnistamisel ei ole mingit mõtet, kui sellele ei ole eelnenud patukahtsust ehk meeleparandust, sest siis muutub sinu pattude tunnistamine vaid teenete süsteemiks, viisiks teenida ära Jumala heakskiit. Pattude tunnistamine on tõelise patu pärast kurvastamise tagajärg, mitte selle põhjus. (Tee Kristuse juurde, lk. 39).

Pattude tunnistamisel on kaks aspekti. See ei ole pelgalt oma spetsiifiliste puuduste, vigade ja eksimuste loetelu. Tõeline patutunnistus tunnistab ka meie muutumatut patust olemust. Meie purunenud hing tunnistab meie vajadust Kristuse järele ning meie sõltuvust Temast.