MURTUD SEADUS JA MURTUD SÜDA

Seitsmendas klassis käisin Michigani koolis, kus ühes klassiruumis olid koos nii seitsmenda klassi õpilased kui ka kolmteist õpilast kaheksandast klassist. Meie õpetaja oli vaid 17 aastat vana. Ta töötas esimest aastat õpetajana. Ta armastas meid ja tegi meie heaks oma parima, mida suutis. Ta teadis, kuidas peab õpetama, kuid tal oli probleeme kooli kodukorrast kinnipidamise ja tunnis distsipliini tagamisega. Poole õppeaasta möödudes kogunes isegi kooli juhtkond, et arutada, kas tal lubatakse õppeaasta lõpuni töötada või mitte.

Järk-järgult kaotasid õpilased tema vastu austuse. Õpilased teadsid oma piire ja selle asemel, et olla tänulikud kõige eest, mis ta meie heaks tegi, hakkasid teda hoopis kritiseerima. Ühel päeval pärast tunde asutasin end koju minema ja kuulsin gruppi õpilasi arutamas, kuidas neile ei meeldi see õpetaja ning nad loodavad, et ta lahkub koolist. Kui kõik räägivad sellest, et neile ei meeldi see õpetaja, mida siis sina teed? Kas oled kunagi olnud samasuguses situatsioonis? Eakaaslaste surve – nagu seda nimetatakse. Nii ma siis läksingi teistega kaasa. „Täpselt nii. Temast ei ole mingit kasu. Mulle ta ka ei meeldi.” Just siis, kui olin need sõnad välja öelnud, vaatasin üles ja nägin meie õpetajat seismas klaveri kõrval, kus ta arvas, et keegi teda ei näe. Ta vaatas maha ja üle ta põskede valgusid pisarad. Ma ei unusta kunagi seda lootusetu ahastuse pilku ta näol tol päeval.

Rebisin end sellest grupist lahti ja kiirustasin koju, kuid õpetaja nägu püsis ikka mu silme ees. Sellise inimese pettumus, kes oli teinud kõik, mida suutis, minu heaks, oli liiga ränk koorem. Ma ei maganud sel ööl hästi. Mulle meenus, kuidas ta oli jõulude ajal teinud kõigile meile päris hinnalised kingitused. Ta püüdis igaühega meist sõbraks saada. Pärast lõunapausi meeldis talle meile ette lugeda. Ta oli minu heaks nii palju teinud ja mina olin talle pettumuse valmistanud. Järgmisel päeval otsustasin maha istuda ja talle vabanduskirja kirjutada. Mul oli tõepoolest kahju. Miks? Sest ma olin teinud midagi enamat kui seda on seaduse murdmine. Ma olin murdnud teise inimese südame. Selles on suur vahe, kas pole?

Tõeline meeleparandus tuleb läbi üks-ühele suhte Issanda Jeesusega. Kui me mõistame selle sõpruse tõelisust ja näeme, kuidas meie patud on murdnud Tema südame, siis murdub ka meie enda süda.