KUI KIUSATUSEST SAAB PATT

Jane’l oli probleeme aususega. Või peaksime pigem ütlema, et tal oli probleem ebaaususega? Igatahes oli ta kelm. Ta oli varas. Ta oli petis. Ühel päeval kohtas ta Kedagi, kes oli teinud vargast oma viimase sõbra maa peal, ja ta hakkas Temaga tutvust sõlmima. Ta oli varastamise eest süüdi mõistetud, aga veelgi enam – ta oli süüdi mõistetud selle eest, et oli elanud terve oma elu lahus Jumalast. Ta hakkas mõistma midagi Jumala armastusest ja isegi varaste vastuvõtmisest ning ta sai aru oma vajadusest Jumala järele.Ta alistus Temale ning pöördus.

Ühel päeval oli Jane poes. Kui ta keeras ümber nurga – seepide väljapaneku juurde – märkas ta, et keegi oli jätnud oma ostukäru järelvalveta. Võõras käekott oli käeulatuses, poolavali, ilusa toeka rahakotiga otse kõige peal. Kiusatus. Ei ole patt sattuda järelvalveta rahakoti peale. Siiani oli Jane’ga kõik korras.

Jane tundis viivitamatult ära, et see oli kiusatus. Ta sai aru, et tal on võimalus varastada kellegi raha. Aga ta ikka veel ei olnud pattu teinud. Kiusatuse äratundmine ei ole patt. Jeesus tundis ära, kui Teda kiusati ja Ta ei teinud kunagi pattu. Niisiis Jane’ga oli kõik veel korras.

On ainult kaks võimalust, mis selles loos võib edasi juhtuda. Kui Jane toetub järgmisel hetkel Jumala väele ja on Tema poolt kontrollitud, on mõte varastamisest talle vastik. See ei köida teda ja ta saab iseenesliku võidu selles punktis.

Kui ta toetub enese jõule, siis vastab ta seesmiselt: „Milline võimalus!“ Ta nõustub oma mõttes kiusatusega. Ta võib-olla hakkab seda planeerima. „Vaatame, kas keegi ei märka? Kui ma nüüd lihtsalt haaran selle ja pistan selle oma mantli hõlma alla...“ Kas ta teeb selle plaani teoks või mitte, sõltub suuresti sellest, kui palju tal tahtejõudu ja enesekontrolli jätkub. Kuid ta on juba patustanud, kui ta nõustus sellega oma mõtetes. Olenemata sellest, mida ta edasi teeb, on ta juba patustanud. Tõeline võit tuleb ainult seestpoolt, kus elab Jumal, kui me toetume Tema väele ja mitte enda omale.