PATT JUHIB PATULE

Kiusatuse ja kiusatuste vahel on erinevus. See on sama erinevus, mis on patu ja pattude vahel. Patt on Jumalast lahus elamine. Patud on selle tagajärg – valede asjade tegemine, üleastumised. Jeesus ei elanud kunagi elu lahus Jumalast, kuigi see mõte, olla iseseisev ja usaldada omaenese jõudu, võis ilmselt mõningal määral Teda köita. Selle tulemusena, et Ta elas oma elu pidevas sõltuvuses Jumalast, patud ja kiusatused ei kütkestanud Teda. Need olid Talle vastikud.

Kui me oleme täielikus sõltuvuses Jumala väest iga hetk ja Saatan ründab meid ühe oma kiusatuse või patuga, on see meile vastik täpselt nagu Jeesuselegi. Võit tuleb iseenesest, sest me ei arva, et pakkumine oleks kütkestav. Meie jaoks ei ole vale tegu ihaldusväärne.

Kuid kui me toetume endale, siis märkame end vastamas Saatana kiusatustele, vähemalt seesmiselt. Kiusatused tulevad järgmiselt: Kõigepealt esitetletakse kiusatust. Ei ole veel pattu kiusatud-olemises. Siis me tunneme kiusatuse ära ja meil on võimalus selle üle järele mõelda. See ikkagi veel ei ole patt, sest Jeesuski kõrbes tundis ära, et Ta oli kiusatud. Ta teadis ka, millistes punktides.

Kolmas samm kiusamisel tuleb ainult neile, kes ei ole toetunud Jumala väele kiusatuse ajal. See on, kui nad soostuvad sellega oma mõtetes. Nende seesmine vastus on: „Jah, see näib olevat hea!“ See on nagu seesmine mäng, kus lükatakse karbikese käepidet ja välja kargab väike mehike. Aga selle jaoks, kes on sõltuv Kristusest, seda sisemist vastust – kiusatuse ihaldväärsena leidmist – ei toimu.

Iga kord, kui me anname sisemise vastuse kiusatusele, oleme juba patustanud. Sest patt algab alati seestpoolt (kes vihkab oma venda, on vennatapja; kes vaatab teise peale teda ihaldades, on abielurikkuja). See, kes toetub omaenese jõule, annab nõusoleku kiusatusele iga kord. Ainult siis, kui toetume Jumala väele, oleme suutelised võitma ka iha patustada.