“JUMALA SÕNA TULEB ENAM KUULATA…”

Usuliste võitluste peapõhjus on enamasti see, et enese mina püüdleb ülemvõimule. Mille üle vaieldakse? Asjade üle, mis ei ole tegelikult üldse olulised ja mida peetakse olulisteks ainult seetõttu, et inimesed on neile tähtsust omistanud. Vt Mt 12:31-37; Mk 14:56; Lk 5:21; Mt 9:3.

Jälgigem nende meeste lugu, keda juudi preestrid ja ülemad pidasid ohtlikuks, kuna nad tõid uue ja imeliku õpetuse peaaegu igasse teoloogilisse teemasse. Püha Vaim andis neile korralduse: “Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Apostlid kuuletusid korraldusele. …

Juhul, kui preestrid ja ülemad söandanuks oma tundeid apostlite vastu tegudes väljendada, võinuks olla meil lugeda teistsugune aruanne, kuna Jumala ingel oli selles loos ülevaataja, ülistamaks Jumala nime juhul, kui keegi ilmutanuks Tema sulaste suhtes vägivalda.

“Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt: “Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? … Peetrus ja teised apostlid kostsid: “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna. … Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.”

Siis mõjutas Püha Vaim variseri ja käsutundjat Gamalieli, kes oli rahva silmis väga lugupeetud. Tema andis nõu: “Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada –, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!” Nad võtsidki teda kuulda.”

Ometi kontrollisid Saatana iseloomujooned nii valdavalt nende meeli, et hoolimata imeväärsetest imetegudest, mispuhul haiged tervenesid ja Jumala sulased vanglast vabanesid, olid preestrid ja ülemad nii tulvil eelarvamusi ja viha, et neid võis vaevalt ohjeldada. “Ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks. Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast. Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.” – Kiri 38, 1896.