RELIGIOOSSETE JUHTIDE VASTUPANU

Apostlite kinnitus, et nad olid Jeesust pärast Tema ülestõusmist näinud ja et Ta oli taevasse läinud, kummutas saduseride õpetuse peamised punktid. Seda ei saanud lubada. Preestrid ja ülemad said vihaseks, võtsid apostlid kinni ja heitsid nad üldvanglasse. Jüngrid ei kaotanud julgust ega langenud masendusse. …

“Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: “Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Siit näeme, et võimukandjatele ei tule alati kuuletuda, isegi siis mitte, kui nad väidavad õpetavat Piibli õpetusi. Tänapäeval on paljusid, kes vihastavad ja pahandavad kuuldes, et keegi esitab seisukohti, mis erinevad nende religioossetest vaadetest. Eks ole nad ju kaua kuulutanud oma seisukohti tõena? Nii arutlesid preestrid ja rabid ka apostlite päevil. Mis nüüd - õppimata mehed, mõned neist tühipaljad kalamehed, esitavad seisukohti, mis on vastuolus õpetatud preestrite ja ülemate poolt rahvale antava õpetusega? Neil pole mingit õigust meie usu põhjapanevaid juhtnööre kummutada!

Näeme aga, et taeva Jumal annab mõnikord inimestele ülesande õpetada seda, mis on omaksvõetud usuõpetuspunktidega vastuolus. Ja seda seepärast, et need, kes pidanuks tõde talletama, on oma püha kohustuse suhtes ustavusetud ning Issand valib teised, kes võtavad vastu heledaid kiiri Õiguse Päikeselt ja kaitsevad tõdesid, mis ei sobi kokku usujuhtide seisukohtadega. Siis annavad need juhid oma meelepimeduses voli endameelest õiglasele pahameelele inimeste suhtes, kes nende kallikspeetud väljamõeldised kõrvaldavad. …

Püha Vaim aga paljastab aeg-ajalt tõde Tema poolt valitud tööriistade kaudu; ning mitte kellelgi, isegi preestril ega ülemal, ei ole õigust öelda: “Te ei tohi avalikult kuulutada oma vaateid, kuna mina ei usu nii.” See imehea “mina” võib üritada Püha Vaimu õpetust alla suruda. – Kiri 38, 1896.