MEELEPARANDUSEST KEELDUMINE ON OHTLIK

Tekstist näeme, missugused tõendid anti preestritele ja ülematele ning kui kindlalt nad osutasid vastupanu Jumala Vaimule. Need, kes väidavad omavat suurimat tarkust ja vagadust, võivad teha ülimalt kohutava ja saatusliku vea juhul, kui nad lubavad teisel võimul oma mõistust vormida ning jätkavad vastupanu Pühale Vaimule. Issand Jeesus oli Püha Vaimu kaudu kohal [apostlite ülekuulamisel], kuid [preestrid] ei tundnud Teda ära. Hetkeks tajusid nad Püha Vaimu veenmist, et Jeesus on Jumala Poeg, ent lämmatasid samas oma südametunnistuse ning muutusid endisest veel pimedamaks ja kalestunumaks. Isegi pärast Päästja ristilöömist oli Jumal oma halastuses saatnud neile … veel ühe kutse meeleparandusele, isegi apostlite otseses väljaütlemises, et nad on Eluvürsti tapnud.

Päästmise preestritele ja ülematele lõikas läbi mitte ainult Jumala Poja tapmine, vaid järjekindel valguse ja Püha Vaimu veenmise hülgamine. Sõnakuulmatuse lastes tegutsev vaim tegutses neis, mõjutades neid ahistama mehi, kelle kaudu Jumal neile tunnistust andis. Mässumeel ilmus taas ning muutus ägedamaks iga katsega Jumala sulastele ja nende sõnumile vastupanu osutada.

Iga vastupanu teeb alistumise raskemaks. Rahva juhtidena tundsid preestrid ja ülemad endal kohustust kaitsta kord võetud suunda. Nad pidid tõestama, et neil oli õigus. Olles võtnud Kristuse vastase hoiaku, kinnistas iga järgmine vastupanu neid samale rajale püsima jääma. Sündmused, mis olid seotud vastupanuga minevikus, muutusid neile kalleiks aardeiks, millest tuli iga hinna eest kinni hoida. Viha ja õelus, mis nendele tegudele olid ajendanud, koondus nüüd apostlite pihta.

Jumala Vaim ilmutas oma ligiolekut neile, kes rahva poolehoiust või kartusest hoolimata kuulutasid neile usaldatud tõde. Püha Vaimu väe ilmnedes mõistsid juudid oma süüd – Jumalast saadetud tõendite hülgamist, kuid ei loobunud õelast vastupanust. Nende kangekaelsus muutus üha otsustavamaks ning hukutas nad. Asi polnud selles, et nad ei saanuks [Püha Vaimu mõjutusele] alistuda; nad said, aga ei tahtnud. – Kiri 38, 1896.