Hipist evangeeliumitööliseks

Ka hipikommuun on koht, kust Püha Vaim kadunud lambaid leida võib. Grupp hipisid heitis nalja "Piiblilugude" tellimiskaardi üle, mille Max oli leidnud. Naljatades ütles ta teistele: "Ma täidan selle ära, nii et nad peavad hullult vaeva nägema, et meid üles leida. Saame veel nende jutlustajatega veidi nalja."

Paar päeva hiljem oli kirjandusevangelist Eva Moreland oma põlvedel ja palus Issandalt abi selle veidra nime ja aadressi dešifreerimisel. Ta käis mööda tänavaid üles ja alla, põhja ja lõunasse, enne kui leidis allakäinud korterelamu, mis võis küll antud aadressil olla. Ta juba aimas, et see, kes kaardi oli täitnud, võis olla hipi.

Ta otsis süngeid koridore pidi edasi. Teda võtsid vastu kohutav rokkmuusika, ebameeldivad lõhnad ja vastikusttekitavad stseenid. Mida tal siin teha oli? Kuid ta pidas meeles, et Kristus suri ka nende inimeste eest!

Lõpuks leidis ta korteri nr 8 ja koputas.

Sees hakkas Eva raamatuid esitlema, kuid noormees peatas teda. "Oota. Ära kiirusta. Ma tahan iga lehekülge näha." Nii pidi ta alustama loomisloost ja liikuma edasi, leht lehe haaval. Kui ta oli lõpetanud Teise tulemise ja õelate hävitamise loo, nägi ta tema poole pööratud nägudel pisaraid.

"Jumal saatis teid siia," ütles Max. "Mina panin selle kaardi posti, kuid see oli lihtsalt pulli pärast. Ma arvasin, et keegi ei leia mind üles. Aga siin te olete."

Nad ostsid raamatud ja lugesid neid. Hiljem, kui Eva neid külastas, kohtas ta uksel hoopis teist Maxi – rõõmsat, puhast, entusiastlikku, terava mõtlemisega noort meest.

"Palun, tulge edasi ja võtke istet. Ma pean teile midagi suurepärast rääkima. Pärast teie külastust otsustasin Iowasse oma vanemaid külastama minna ja neile oma naist esitleda, keda nad veel kunagi näinud polnud. Mu vanematel oli nii hea meel meid näha! Ma ei usu, et ma neid kunagi nii õnnelikuna näinud olen!"

Ta naine ütles ka sõna sekka: "Ma ei teadnud, et maailmas on nii toredaid inimesi olemas. Vaadake, keegi pole mind kunagi tahtnud – peale Maxi."

"Jah, ja teate, mis?" küsis Max. "Ma rääkisin neile teist ja sellest, mida ma tegema hakkan, et viia lõpule töö, mida Jeesuse tagasitulemiseks on vaja teha," säras poiss. "Mu isa korraldas asjad nii, et saan minna Moody Piibliinstituuti ja teenistuseks õppida."

Veel kaks noort inimest leidsid taassünni ja oma viisi aidata Jumala tööd teha. Nad ehk veel alles leiavad igavese evangeeliumi tõe viimasteks päevadeks. See kõik sai alguse "Piiblilugude" tellimiskaardist ja püsivast, pühendunud naiskirjandusevangelistist, kes ei lasknud ennast selle korterelamu väljanägemisest heidutada. Tema mõtetes olid kõige olulisemal kohal inimesed, kelle eest Jeesus suri.

"Issand tunneb omi." Paigad, mis tunduvad kõige ebatõenäolisemad vastuvõtlike inimeste leidmiseks, on tihtipeale just need kohad, kus sellised inimesed ootavad.