Globaalmisjon ja kirjandusteenistus: 2. osa

Kaks noort meest, kes olid end Globaalmisjoni pioneeridena kirja pannud, saadeti ühte piirkonda Põhja-Indias, kus meil pole kunagi seitsmenda päeva adventistide kogudust olnud. Minevikus on kahel korral üritatud seal tööd alustada – ühe korra pastoriga ja teise meditsiinilise meeskonnaga –, kuid mõlemal korral sunniti proovijad linnast lahkuma.

Nii saadeti need kaks noort meest sinna. Neil polnud mingeid teaduskraade ega diplomeid, mis nende eest räägiksid. Tundus, et nad olid tööks ette valmistamata, sest neil polnud erilisi andeid. Kuid kui nad määratud piirkonda jõudsid, olid neil mõned raamatud kaasas, mida nad tahtsid müüa. Nad üürisid väikese toa ja läksid välja tööle. Kui nad oma tuppa tagasi pöördusid, leidsid nad, et kõik nende asjad olid välja tõstetud ja välja kõnniteele asetatud. Majaomanik ütles: "Ma uurisin veidi teie asju ja leidsin, et olete kristlased. Kristlased pole minu majas ega ka terves linnas teretulnud. Kaduge välja!" Nii et sel ööl tuli neil leida uus tuba, kus magada.

Järgmisel päeval löödi neid ka sellest teisest toast välja. Pettunud, kuid mitte julgusetud, kolisid need kaks meest lõpuks välja linnaservale ja elasid järgmise kolme kuu jooksul rentslis, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Päev päeva järel võitlesid nad linnas töö alustamise nimel.

Möödus umbes kaks ja pool kuud ning nad polnud veel ühtegi raamatut müünud ega ühtegi sõbralikku kontakti loonud. Politsei oli neid arreteerinud, nad olid peksa saanud, neil oli kästud linnast lahkuda, kuid nad olid ikka veel seal.

Ühel päeval oli üks noormeestest linnas poes. Ta astus omaniku juurde ja esitles talle meie terviseraamatuid. Poeomanik ütles: "See on kristlik materjal. Kaduge siit poest. Kaduge siit linnast!" Kui ta ümber pööras ja lahkuma hakkas, nägi ta poes veel ühte meest. Too ütles. "Ma sooviksin hea meelega seda materjali näha." Nii näitaski noormees seda raamatut. Härrasmees lehitses hoolikalt raamatu läbi ja nõustus siis raamatut ostma. See oli esimene raamat, mille nad seal müüsid.

Varsti pärast seda kõndis seesama noormees tänavat pidi ja vahistati taas kord politsei poolt. Nad peksid teda oma nuiadega ja ütlesid: "Me käskisime teil siit linnast kaduda. Me ei taha teid siia. Te toote siia kristlust!" Nad viisid ta politseijaoskonda, et ta kirja panna ja arestikambrisse lukustada.

Kui ta seal seisis, kuulis ta järsku tugevat häält: "Mida te selle noormehega teete?" Kõik inimesed terves jaoskonnas pöördusid ümber ja vaatasid, sest nad kõik tundsid selle mehe häält, kes küsimuse oli esitanud. Kui noor pioneer end ümber pööras, tundis ka tema mehe ära, sest see oli seesama härrasmees, kellele ta poes oma esimese raamatu oli müünud. See mees oli linna peamagistraat!

Kui ta kõigi kohalviibijate poole pöördus, teatas ta: "Ma olen tema kirjandust ostnud. Ma olen seda lugenud. Ja ma ei taha, et te kunagi teda ja tema tööd segate. Teatage kogu politseile, et tema ja ta partner on vabad oma tööd tegema."

Homme hommikul jätkab dr Ryan oma lugu sealt, kus see täna pooleli jäi.