Tõotus

Avaldatud 22.10.2026, rubriik Päeva sõna

„Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.“ Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ Rm 4:18–21

Gümnaasiumi alguses võtsin ma Jeesuse vastu kui oma isikliku Päästja. Olin küll sünnist saati kirikus käinud ja Jeesusega tuttav, aga isikliku suhet mul Temaga polnud. Mäletan väga selgelt seda hetke, kui mu süda täielikult murdus ja nagu mingi kate võeti mõistuselt ära, sest siis ma sain aru, mida Jeesus on minu jaoks teinud. Ilma Temata ma edasi minna enam ei tahtnud. Tagasi mõeldes oli see aeg üldse nii imeline! Ma tahtsin palvetada ja Piiblit lugeda ning kirikusse minna Jeesuse, mitte sõprade pärast. Ma olin Jeesusesse täiega armunud!

Sellel ajal olin ma autojuhilubadest ARKi sõidueksami kaugusel. Pidevalt käis mu peas üks lastelaul: „Võtan oma auto ja hakkan roolima. Kui Jumal seda kingib, siis kõiki sõidutan ma!“ Nende sõnade sarnaselt oli minu soov, et ma saaksin oma sõiduoskusega Jumalat teenida. Mõni päev enne eksamit olin ma piiblilugemise järjega jõudnud kohani, kus Jeesus ütleb: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ Mina võtsin seda kui tõotust, millele tugineda, sest nii on kirjas. Palvetasin umbes midagi sellist: „Jeesus, siin on nii kirjas, Sina oled nii öelnud, palun, aita mul uskuda, et ma olen juba oma load kätte saanud, lähme sõidame koos!“ Kuigi mul oli eksamil närv sees ja vahel tungisid pähe kahtlevad mõtted, surusin ma selle kõik alla, sest ma uskusin, et Jeesus sõidab minuga ja load on mul juba olemas. Ja milleks üldse on vaja närvis olla, kui Jeesus on minuga? Eksam sai läbi ja peale mõningaid soovitusi õnnitles eksamineerija mind lubade saamise puhul. Mul tuli lihtsalt uskuda.

Aabraham sai tõotuse, et ta sugu saab suureks nagu liiva mere ääres või tähti taevas. Ta uskus seda. Aastad möödusid. Aabraham, kes oli juba vana mees ja ikka lastetu, uskus tõotust endiselt. Vahepeal tegutses ta selle täitumise nimel omasoodu, inimlikult. Aga siis, kui aeg oli õige, lasi Jumal oma lubadusel täituda ja Saara jäi lapseootele.

See lugu õpetab hästi, et vahet pole, mida inimene võib oma arusaamist mööda korda saata, Jumala lubadused on kindlad. Mõni tõotus täitub paari päevaga, teist tuleb aga aastaid oodata, kuid aeg ei tee Jumala sõnu tühjaks.

Armas lugeja, Jumal on sinule mõeldes täitnud Piibli tõotustega! Otsi ja sa leiad just selle, mida sa praegu kõige enam vajad. Sa võid julgelt näpu tõotuse peale panna ja lihtsalt uskuda.

Hea Jumal, aita meil Aabrahami kombel uskuda Sinu tõotustesse ka siis, kui lootus näib olevat kadunud. Anna meile jõudu kannatlikult oodata ja usaldada, et Sinu tõotused täituvad alati õigel ajal.

Mariel Allak

Jaga Facebookis