ALANDLIKKUSE PALVE

Igaüks teab, et kellegagi tutvumiseks või temaga suhte säilita- miseks peab selle inimesega rääkima. Just seda eesmärki kannabki palve. Suhted on kogu kristliku elu alus ja seetõttu on palve absoluutselt vältimatu osa meie elust. Sellele ei ole mingit asendust ega alternatiivi. Pimedatele inimestele võib olla alternatiive Piibli lugemise koha pealt – kuid palvele neid ei ole.

Kuidas saab meie suhe Jumalaga läbi palve sisukaks või tähendusrikkaks? Meile on öeldud, et “miski ei ole vajalikum Jumalaga ühenduses olemisel kui sügavaim alandlikkus”(Tunnistused, 5.kd, lk. 50). Mõtleme variseri ja tölneri loo peale Luuka 18:11: “Seisma jäädes palvetas variser endamisi: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed...“ Ja ta hakkas oma häid omadusi üles lugema. Mis mõttes ta siis ei olnud nagu muud inimesed? Kas väliselt või sisemiselt? Kõik asjad, millele ta vihjas, olid välised. Kuid tölner „seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» Tölner läks oma koju õigeksmõistetuna, samas kui variser mitte.

Variser suutis läbi iseenda tugeva tahtejõu muuta oma elu väliselt korrektseks. Kuid tema süda oli muutmata. Ainult need, kes nii nagu tölner, tunnistavad oma suutmatust ise ennast Jumala silmis õigeks teha, suudavad tulla Jumala juurde ja Tema armu vastu võtta. Ainult nii saavad nad õigeks mõistetud.

See on midagi enamat kui vaid õigete sõnade lausumine. “Huuled võivad väljendada hinge vaesust, mida süda aga ei tunnista. Rääkides Jumalale oma hingekitsikusest, võib süda olla pungil täis iseenda õigust ja üleolevat alandlikkust. Ainult ühel viisil võime iseendast saada tõese pildi – kui vaatame Kristusele. Kristuse ignoreerimine paneb inimese iseenda õigust ülistama.“ – Kristuse tähendamissõnad, lk. 159. Kui igatseme Jumalaga suhtlemist, siis peame vaatama Temale. Peame paluma Tema Vaimu aidata meil olla sellisel viisil alandlikud, mis teeb võimalikuks Temaga suhtlemise.