ÄRA LOOBU

Sam käis ülikoolis. Ta oli enne päris pikka aega töötanud, et õpinguteks raha teenida. Algul oli oma suurtest plaanidest väga elevil ja tema õpingud kulgesti sujuvalt. Nädalate möödudes aga näis talle, et õppejõud ainult kuhjavad erinevaid ülesandeid üksteise otsa. Sam hakkas rohkem tegelema igasuguste ühiskondlike ülesannete ja ürituste organiseerimisega. Seetõttu jäi noormehe uneaeg üha lühemaks ning ühel õhtul juhtus kohutav asi.

Ta püüdis õppida ühe testi jaoks järgmiseks päevaks, kui tundis, et jääb uniseks. Ta haigutas, sirutas end, tõusis viimaks toolilt ning pritsis endale külma vett näkku, et kuidagi üleval püsida. Siis hakkas uuesti poolelijäänud peatükki lugema. Äkki taipas ta, et tema mõtted ekslevad hoopis ühe tüdruku juures, kelle ta oli kutsunud osalema ühes nädalavahetuse programmis ning kes oli tema kutse suure rõõmuga vastu võtnud.

Sam oli ehmunud. Kuidas suudab ta küll õppida, kui mõtted ekslevad ringi või ta lihtsalt magab selle aja maha? Ta ju tahtis nii väga juristiks saada. Mida pidi ta nüüd tegema? Kurvalt andis ta sisse avalduse oma õpingute lõpetamiseks ja pöördus tagasi koju.

„Me arvasime, et sa läksid ülikooli õppima,” ütlesid kõik endised töökaaslased, kui teda uuesti nägid.

„Noh, ma püüdsin,“ vastas Sam. „Kuid see, mida ma õppisin, ei olnudki minu jaoks huvitav. Võitlesin unega ning mõtted rändasid pidevalt ringi, kui püüdsin õpitavasse süveneda. Kuna ma sellest mingit kasu ei saanud, siis otsustasingi ära tulla.“

Mis juhtub siis, kui ka sinu mõtted Piiblit lugedes uitama lähevad või kui sa jääd uniseks? Kas teed samuti nagu Sam ja jätad pooleli? Kas paned Piibli tagasi riiulile järgmiseks kuueks kuuks? Või teed nii nagu Sam oleks pidanud tegema ja jätkad siiski?

Ilmselt pole palju inimesi, kes oleksid jätnud kooli pooleli seetõttu, et nende mõtted kippusid õppimise ajal ringi uitama. Kuid samas on paljud jätnud soiku suhte Jumalaga just sellel põhjusel. See pole ju mõistlik, eks ole? Me peaksime püüdma vähemalt sama palju pingutada nende asjade osas, millel on igavikuline väärtus, kui me pingutame nende asjade pärast, mida me vajame üksnes oma eluaja vältel.