Pole ruumi argpüksidele

1998. aasta novembris käivitati Kagu-Aasia unioonis eriline hingedevõitmise programm. 1998. aasta viimasel kvartalil külastati kogudusi ja värvati noori inimesi teenima "valdeslasmisjonäridena". Neid noori inimesi kutsuti üles teenima järgmise kaheteistkümne kuu jooksul täiskohaga mingis veel läbitöötamata kohas. See tähendas, et mõned neist pidid kaheteistkümneks kuuks oma töö jätma.

Enamasti saadeti nad välja paarikaupa. Majutuse eest hoolitseti, kuid nad pidid raamatuid müüma, et saada raha toidu ja muude vajaduste katteks. See oli suur väljakutse ning nad võtsid selle rõõmuga vastu. See polnud ülesanne argpüksidele.

Grupp noori inimesi oli valmis väljakutse vastu võtma. Esimesest kümnepäevasest ettevalmistavast koolitusest võttis osa viisteist. "Valdeslased" olid minekuvalmis! Nad said väljaõpet sellest, kuidas inimestega kohtuda, kuidas viie minutiga võõraga sõbraks saada, kuidas Piiblit uurida, kuidas piiblitunde anda ning kuidas raamatuid müüa.

Projekt oli juba algusest peale edukas. Peagi hakkasid teised noored poole kohaga sama tegema ning juba enne kahe nädala lõppu loodi viies enne puutumata piirkonnas viis kogudust. See oli vaid algus. Grupp "valdeslasi" saadeti selles unioonis asuvasse riiki, mille ühes osariigis pole ühtegi adventisti. Selles osariigis on enam kui 98 protsenti muslimeid. Selles kohas kristlikke raamatuid müüa pole töö argpüksidele.

Selle julge sammu lõpptulemust me veel ei tea. Selle saab nähtavasti teada alles siis, kui Jeesus tuleb. See "valdeslaste" grupp külvas lihtsalt evangeeliumiseemet ning laseb Pühal Vaimul nende meeste ja naiste südames töötada. Need kaasaegsed "valdeslased" said maitsta inimestevõitmise rõõmu ning on selle võrra rikkamad. Mitmeid neist on kutsutud pastoritööle ning nad teevad seda suurepäraselt.

Ehk on palju teisigi noori inimesi nagu Kagu-Aasia uniooni "valdeslased", kes lihtsalt ootavad sellesarnast võimalust Issandat teenida?

Palvetagem meie noorte pärast.