"Kas teie usute seda värki?"

Oma raamatus "Piiramatu seiklus" jutustab R. C. Thomas järgneva loo Glenn Howellist: Glenn Howell räägib, kuidas ta soovis olla pastor, kuid seda takistas ta kõneraskus. Ta otsustas, et katsetab oma kõnevõimet ühest inimesest koosneva publiku ees ja otsustas kõneoskuse paranemiseni raamatuesitlemise tööga tegeleda.

Ühel päeval ajas ta ühe mehe unest üles. Vaatamata sellisele häirimisele, kutsus mees Glenni sisse ja kuulas viisakalt ta esitlust. Segades Glenni esitlusele vahele, küsis ta: "Kas teie usute seda värki?" Glenn kinnitas mehele veendunult: "Jah, ma ei müüks neid raamatuid, kui ma nendesse ei usuks."

Küüniliselt ütles mees: "Ma olen ülikoolis käinud ja avastasin juba kaua aega tagasi, et Piibel pole muud kui väljamõeldis. Te raiskate minuga oma aega, sest me pole sellest huvitatud." Ta jätkas: "Kuid kui te tahaksite mõnel õhtul tagasi tulla ja mu naisega rääkida, olete teretulnud. Tegelikult, tulge ja sööge meiega õhtust. See oleks tore külastus, kuid me pole raamatutest huvitatud."

Glenn läkski tagasi ja nautis head toitu ja seltskonda. Nagu ta planeerinud, palvetanud ja lootnud oli, hakkasid naist need raamatud huvitama, mida ta iga külaskäigu järel neile jättis. Sest, vaadake, Glenn ei lõpetanud vaid selle esimese külaskäiguga. See esimene kontakt oli oluline ning siis järgnesid veel mitmed sõbralikud külastused. Kuidagi ütles Püha Vaim Glennile, et need inimesed on lõikuseks valmis – ära jäta neil külaskäimist.

Peagi hakkasid see naine ja ta abikaasa koos Glenniga kirikus käima ning piibliuurimise tulemusena ristiti nad peagi mõlemad. Kõigi üllatuseks tulid nad mõlemad oma töölt ära ja asusid tegutsema kirjandusevangelistidena.

Glenni kõnevõime paranes tasapisi. Siis astus ta teoloogiaõpilasena ühte meie kolledžisse, kuid mitte üksi, sest ka tema kaks uut sõpra ja raamatuesitluskaaslast läksid temaga koos! Kõik kolm lõpetasid pärast mõneaastast õppetööd ja võeti organisatsiooni poolt tööle, seekord mitte kirjandusevangelistidena, vaid sellesse valdkonda, mida nad õppinud olid.

Olukord, mis vend Glenn Howellile lootusetuna tundus, muutus pärast paari külaskäiku Jumala kuningriigi jaoks suurepäraseks võimaluseks. Raamatute müümine avas ukse ja tõeline sõprus ning piibliuurimine avasid südame. Kas anname mõnikord liiga vara alla, kui tundub, et inimesed pole huvitatud? Miks mitte proovida inimestega sõbraks saada nagu Glenn, enne kui üritad raamatuid müüa? Edukad kirjandusevangelistid ei müü kunagi raamatuid võõrastele – nad saavad võõrastega sõbraks ning müüvad siis raamatuid oma sõpradele.