Veelgi imesid Koreas: 3. osa

Mary Chun oli Koreas kirjastusjuhi abi. Ta oli entusiasmiga täidetud, kuid pidev ringireisimine muutus üpris raskeks. Pr Chun vabastati juhikohalt ning tal paluti jätkata kirjandusevangelistina.

Ühel päeval läks ta Chin Heungi Põhikooli, et müüa selle direktorile lootuse sõnumit. Idamaa moodi kummardudes tervitas ta direktorit, alandades oma pea ja suunates silmad põrandale. Kindlalt, kuid lahkelt kiirustas direktor teda teemani jõudma. Siis ta ütles: "Ka mina olen kristlane ning samuti kõik mu kooli õpetajad." Pr Chun muutus eriti entusiastlikuks. End sirgu ajades hüüatas ta: "See on imetore! Nii hea on kohata mõnd teist kristlast. Mul on teie jaoks eriline sõnum."

Selle tavalise viieminutilise kohtumise tulemuseks oli raamatu "Haridus" müümine. Kuid siis sai viiest minutist kümme, seejärel kakskümmend ning lõpuks terve tund. Direktor ei jõudnudki oma tundi andma. Mis pidas seda hõivatud meest nii kaua kinni? See oli tõde, millest ta veel kunagi kuulnud polnud.

Peagi mõistis ta, et see informatsioon oli väärtuslikum kui lugemine, kirjutamine ja aritmeetika. "See on äärmiselt hea materjal ja väga hariv. Kas te ehk räägiksite ka mu õpilastele ja õpetajatele sellest?" küsis direktor. Juhtus midagi uskumatut: terve õpetajaskond võttis adventsõnumi vastu; mitte kahe päeva ega ühe nädala, vaid üheainsa direktori ja õpetajate koosoleku jooksul.

Hiljem palusid direktor ja õpetajad, et kaks seitsmenda päeva adventistide koolis ettevalmistuse saanud õpetajat nende juurde saadetaks, et nad saaksid näidata, kuidas kooli misjonikoolina juhtida. See ei olnud lihtne. Tuli ületada palju takistusi. Nad pidid laupäevahommikused tunnid pühapäevasteks muutma. Nad pidid nii budistlike kui kristlike vanematega kohtuma ning neile õppetöö ja õppekava muutusi selgitama. Õpetajaskond ja sada kakskümmend õpilast hakkasid seitsmenda päeva adventistide sõnumit õppima.

Ühel teisel korral võttis pr Chun Kannungis ühendust ühe suure poe haldusjuhiga. Ta sai teada, et see mees oli kiriku õpetuste vastane ning ei soovi mingit kirjandust saada ega lugeda. Ometi suutis pr Chun talle kuust kuusse helistades viia mehe nii kaugele, et ta "Ajamärke" lugema hakkas. Kui ta ajakirjas leiduvaid tõdesid luges, hakkas ta süda muutuma. Ta ei suutnud Püha Vaimu tööle vastu panna. Varsti pärast seda andis ta oma elu Issandale ja tuli ristimisele. Temast sai Kannungi koguduse ustav liige ja aktiivne kogudusevanem.

Tänu Jumala rohketele õnnistustele ja pinnase ettevalmistamise töödele, mida paljude aastate eest nii hästi tehti, on meie töö Koreas ka täna tugev. Kirjandusteenistus tegutseb ikka veel väga kindlalt ning mängib selles riigis suurt rolli hingedevõitmise programmi edukuses.