JEESUS ILMUTAB END JÜNGRITELE

Lihtne õhtusöök sai valmis. See asetati Külalise ette ning Tema sirutas käed, et toitu õnnistada. Miks nõksatasid jüngrid üllatusest? Nende Kaaslane tõstis käed täpselt samuti nagu tavatses teha Issand. Nad vaatasid veelkord – ja ennäe, nägid Tema kätel naelte arme. Mõlemad hüüatasid korraga: “See on Issand Jeesus! Ta on surnuist üles tõusnud!”

Jüngrid tõusid, et heita end Tema jalge ette ja Teda kummardada. Kuid äkitselt oli Ta neil silmist kadunud. Nad vaatasid kohta, kus oli äsja istunud Tema, kelle ihu oli hiljaaegu hauas lebanud, ning ütlesid teineteisele: “Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?”

Sellised suured uudised! – nad ei suutnud istuma jääda ja omava- hel vestelda. Väsimus ja nälg ununesid. Rõõmust tulvil südamega asusid nad sedamaid tagasiteele, tõtates viima sõnumeid linnas viibivatele jüngritele. Kuud ei paistnud, kuid Õiguse Päike paistis neile. Nende süda hüppas rõõmust. Nad näisid olevat otsekui uues maailmas. Kristus on elav Päästja! Nad ei leinanud Teda enam kui surnut, vaid rõõmustasid elava Lunastaja üle. …

Tee oli paiguti päris ohtlik, kuid jüngrid ronisid üle järsakute, libastusid siledatel kaljudel. Nad ei teadnud ega näinud, et neid kaitses Tema, kes äsja nendega teed käis. Palveränduri sihikindlusega ruttasid nad edasi, soovides minna kiiremini kui julgesid. Nad kaotasid raja, leidsid selle aga taas. Vahetevahel joostes, siin-seal komistades suundusid nad edasi, nähtamatu Kaaslane päris kõrval.

Jeruusalemma jõudes läksid jüngrid ülemisse tuppa, kus Kristus veetis viimased tunnid enne surma jüngreid õpetades. Oli hiline aeg, kuid nad teadsid, et jüngrid ei uinu enne, kui on selge, mis nende Issanda ihust oli saanud. Rändurid leidsid ukse kõvasti riivistatuna. Nad koputasid, kuid keegi ei vastanud. Kõik oli vaikne. Siis ütlesid nad oma nimed. Uks avati ettevaatlikult ja suleti niipea, kui nad olid sisse astunud – kartusest salakuulajate ees. – Käsikiri 113, 1897.