JÜNGRID SAID VALGUST KRISTUSE KOHTA

Jüngrid imestasid, mida see võõras küll teab, et Tema jutt tungib nii sügavale nende hinge ning on nii tõsine, õrn, kaastundlik ja lootusrikas. Esimest korda pärast Kristuse äraandmist Ketsemani aias tundsid nad südames lootuskiirt. Sageli vaatasid nad tõsiselt oma Kaaslase poole ning tajusid, et Tema sõnad olid just sellised, milliseid rääkinuks Kristus. Jüngrid olid hämmastunud ning nende süda hakkas põksuma ootusest, lootusest ja rõõmust. …

On palju neid, kes jätavad kõrvale Vana Testamendi ajaloo. Nad kaitsevad seisukohta, et Uus Testament on astunud Vana Testamendi asemele ning seepärast pole Vana Testament enam kehtiv. Kuid Kristuse esimene töö jüngrite juures oli alustada Vana Testamendi algtõdedest tõestamaks, et Ta pidi tulema siia maailma ning tegema läbi kogemused, mis Tema inimeseks oleku ajal olid tõepoolest aset leidnud. Jumala Poja hülgamine oli selgesti prohvetite poolt ette öeldud. …

Kristus soovis, et Tema jüngritel oleksid selged ja õiged arusaamised igas punktis. Nad pidid mõistma, nii palju kui võimalik, missugune kannatusekarikas oli Talle määratud. Ta näitas neile, et kohutav võitlus, mida nad veel ei suutnud mõista, kuid pidanuks mõistma, oli enne maailma rajamist sõlmitud seaduselepingu täitumine. Kristus pidi surema nagu peavad surema kõik Jumala käsust üleastujad juhul, kui nad patu tegemist jätkavad. Kõik pidi aset leidma, kuid see ei lõppenud kaotuse, vaid aulise, igavese võiduga. …

Kui jüngrid oma majani jõudsid, paistis Võõras teed jätkavat. Jüngrid aga tundsid, et neid tõmbas Tema poole. … “Jää meie juurde,” ütlesid nad, “sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!” Kristus võttis kutse vastu vabandusi esitamata. “Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda.”

Oleksid jüngrid seekord Kristuse sisse kutsumata jätnud, ei oleks nad teada saanud, et nende Reisikaaslane oli ülestõusnud Issand ise. Kristus ei suru kellelegi kunagi oma seltsi peale. Ta on nende kaaslane, kes Teda vajavad. Kui nad aga ükskõikselt ja hooletult Temast mööda lähevad, taevasele Külalisele mõtlemata ja Teda enda juurde kutsumata, läheb Ta neist mööda. Nii saavad paljud suure kaotuse osaliseks. Nad ei tunne Kristust ära samapalju kui jüngrid, kellega Kristus teed käis ja vestles. – Käsikiri 113, 1897.